Loodusterminite hääbumine keelekasutuses muudab maailmataju

Uuringud näitavad, et loodusega seotud sõnavara on hääbumas, asendudes tehnoloogiliste ja urbaniseeritud maailma kirjeldavate mõistetega. See keeleline nihe vähendab inimeste emotsionaalset seotust looduskeskkonnaga, millel on pikaajalised psühholoogilised tagajärjed.

Loodusega seotud sõnavara on hääbumas nii raamatutest kui ka igapäevasest kõnepruugist, asendudes järjest sagedamini tehnoloogia ja linnakeskkonda kirjeldavate mõistetega. See tendents peegeldab ja süvendab inimeste võõrandumist elusloodusest, mis psühholoogide hinnangul omab otsest mõju keskkonnakäitumisele.

Derby ülikooli psühholoog Miles Richardson on analüüsinud tekstikorpusid ajavahemikus 1800-2019 ning tuvastanud, et looduseteemalisi sõnu kasutatakse tänapäeval 60 protsenti harvemini kui kakssada aastat tagasi. Muutus on märgatav ka kultuurilistes tüvitekstides: Oxfordi laste sõnaraamatust on viimastel aastatel eemaldatud loodusest kõnelevad terminid nagu «tõru», «harakas» või «kelluke», asendades need tehnoloogiliste mõistetega nagu «blogi», «vestlus» ja «kopeeri-kleebi».

Keeleline võõrandumine ja reaalsuse loomine

Ökolingvistika ehk keele ja keskkonna seoseid uuriv teadussuund märgib, et ühiskond on loodusest distantseerunud. Psühholoogid Celine ja Pelin Kesebir on leidnud, et alates 1950ndatest aastatest on viited loodusele vähenenud ka ingliskeelses populaarkultuuris. Richardsoni hinnangul ei motiveeri pelgalt ökoloogiaalane haridus või loengud inimesi keskkonda kaitsma, vaid selleks on tarvis sügavat emotsionaalset sidet. Tema uurimistöö kohaselt on just lapsepõlves kujunenud kiindumus loodusesse peamine tegur, mis paneb täiskasvanud inimesi keskkonda säästvalt käituma.

1990. aastal Thessalonikis toimunud rakenduslingvistika konverentsil väitis Briti teadlane Michael Halliday, et keel ei ole passiivne peegel, vaid aktiivne reaalsuse looja. Keelekasutus määratleb, kuidas me maailma väärtustame ja kas näeme loodust kui iseseisvat väärtust või pelgalt ekspluateeritavat ressurssi. Nigeeria kirjanik Ben Okri on tabavalt märkinud, et loodud narratiivid on väärtuste hoidlad ning neid muutes muutuvad ka inimesed ise.

Muutused sõnavaras

Keelepoliitika muutus võib olla vahend hoiakute kujundamiseks. Näiteks muutis ajaleht The Guardian 2019. aastal oma toimetuse juhiseid, eelistades väljendit «kliimakriis» varasemale «globaalsele soojenemisele» ja «kliimamuutustele», et rõhutada olukorra tõsidust ja vajadust tegutseda.

Keeleandmed näitavad ka spetsiifilist hääbumist: paljudes keeleruumides kaovad maastikke kirjeldavad sõnad nagu «tammik», «kuusik» või «lehekallas», samas kui nende asemel tõusevad esile kliimakatastroofi markeerivad mõisted nagu «põud» ja «soojenemine». See keeleline nihe markeerib reaalsuse muutumist, kus loodus ise on taandunud taustajõuks.