Linnar Priimägi: Sarny õudustest ja Rannarootsi reklaamist

Kultuuripsühholoog Linnar Priimägi kritiseerib Rannarootsi lihatööstuse vastuolulist reklaamikampaaniat, kõrvutades seda õõvastava kirjeldusega Sarnõ linnas aset leidnud sõjakuriteost.

Kultuuripsühholoog Linnar Priimägi leiab oma hiljutises kommentaaris, et Rannarootsi lihatööstuse valitud turundusstrateegia on olnud sisuliselt ja keeleliselt ebaõnnestunud. Tema hinnangul on reklaami ülesehitus küündimatu ning selles kasutatud keelekasutus on otseselt eesti keele olemust kahjustav.

Priimägi osutab, et sõna „sibul“ kasutamine venelase tähistamiseks on eesti keeles võõras ja taunitav praktika, mida ei tohiks üheski reklaamkontekstis aktsepteerida. Tema sõnul peaks sellise emakeele väärkohtlemise puhul rakendama karistusmeetmeid, kuna reklaamitehniliselt on kogu kampaania teostus jäänud nõrgaks.

Artiklis liigub Priimägi edasi tunduvalt süngema teema juurde, kirjeldades vägivallateo tagajärgi Ukrainas Sarnõ linnas. Ta toob näite 14-aastasest tütarlapsest, kes on kaotanud võime liha vaadata pärast seda, kui ta oli sunnitud pealt nägema oma vanemate tapmist relvastatud meeste poolt.

«Neljateistkümneaastane tütarlaps ei suuda vaadata liha. Kui tema nähes hakatakse kotlette praadima, kahvatab ta ja väriseb nagu sügisleht,» vahendab autor kirjeldust, kuidas Sarnõ lähedal toimunud rünnaku käigus sunniti traumeeritud laps sööma oma vanemate säilmeid. See õõvastav episood illustreerib sõja psühholoogilist hävitustööd, mis muudab tavapärased elulised tegevused, nagu söömine, ületamatuteks traumadeks.