Lilli Luugi «Lühike sõjaajalugu», võimas raamat Eesti inimeste saatusest

Lilli Luugi uus jutukogumik «Lühike sõjaajalugu» käsitleb tavaliste eestlaste, metsavendade, soomepoisside, paadipõgenike ja küüditajate, lugusid. Teos on kirjaniku varasema romaani «Ööema» omamoodi järg, kuid veelgi kontsentreeritum ja emotsionaalselt mõjusam. Lugejat ootavad hirmsad ja hingematvad inimlikud lood.

Lilli Luugi jutukogumik «Lühike sõjaajalugu» on teos, mis paneb lugeja end tundma väikese ja alandlikuna, ning see on kompliment. Raamat koondab lood inimestest, keda ajalugu on raputanud oma tuumatest: metsavennad, kes pidasid vastu metsas aastaid, soomepoisid, kes läksid võõrale sõjale vastu, paadipõgenikud, kes ületasid mere hirm hinges, ning küüditajad, kelle saatus oli samuti traagiline.

Vormiliselt on tegemist novellide või lühilugude kogumikuga, mis annab autorile võimaluse iga lugu eraldi destilleerida ja tuumani viia. Luuk on seda võimalust kasutanud meisterliku käega, iga lugu on omaette tervik, kuid koos moodustavad nad rikka ja valulikult ilusa mosaiigagi Eesti inimese kogemusest läbi sõja ja vägivalla.

Varasema romaaniga «Ööema» on «Lühikesel sõjaajalool» selge sugulus: sama ajalooline ainestik, sama empaatiline pilk inimlikule kannatusele. Ometi on jutuvorm toonud kaasa tihedama ja löögijõulisema tulemuse. Kui romaan lubab end pikalt arendada, siis siin tabab iga lugu lugejat otse südamesse, ja ei lase enam lahti.

Teose tugevus peitub just selles, et Luuk ei kirjuta kangelastest ega kurjategijatest abstraktsel moel. Ta kirjutab inimestest, nende hirmudest, valikutest ja hetkedest, kus olukord ei jätnud mingit head teed. See teeb raamatu ausaks ja raskeks ühtaegu. «Lühike sõjaajalugu» on üks neist raamatutest, mida ei loeta kiiresti ega kergelt, aga mida tasub lugeda.