Liisa Pakosta Nürnbergi protsessist: karistamatuse vaim kummitab endiselt

Justiits- ja digiminister Liisa Pakosta nendib 80 aastat pärast Nürnbergi kohtuprotsessi lõppu, et ehkki ajalooline protsess pani aluse rahvusvahelisele õigusele, jäi toona õppetund poolikuks. See toonane vajakajäämine võimaldab Venemaal tänaseni agressioonisõda pidada ilma adekvaatse karistuseta.

Tänavu 1. oktoobril möödub 80 aastat päevast, mil Nürnbergis tegutsenud Rahvusvaheline Sõjaväetribunal kuulutas välja otsused natsliku Saksamaa peamiste sõjakurjategijate üle. Toonane protsess, kus 22 kohtualusest mõisteti surma 12, vangistusse 7 ja õigeks 3, oli oma aja kohta pretsedenditu, kuid tänaseks on selle ajalooline pärand muutunud kibedaks meeldetuletuseks veel lahendamata ülesannetest.

Liisa Pakosta rõhutab, et 1946. aasta otsused muutsid põhjalikult arusaama vastutusest. Just Nürnbergi protsess kinnistas rahvusvahelises õiguses põhimõtte, et kõrge ametikoht või ülemuse käsk ei vabasta kuriteo toimepanijat isiklikust vastutusest. Samuti said toona selge õigusliku definitsiooni agressioonisõja kavandamine ja pidamine ning inimsusevastased kuriteod.

Poolik õppetund

Ministri hinnangul jättis Nürnbergi kohtuprotsessi poolikus maailmale kummitava vaimu, mis pole siiani kadunud. Kuigi tribunaal pani aluse reeglitele, mis pidid välistama sarnaste katastroofide kordumise, peesitab Venemaa tänaseni justkui karistamatuse käes. See karistamatus on otseselt toitunud toonastest kompromissidest ja lõpetamata kohtumõistmistest.

Nürnbergi protsessi suurim väärtus oli kättemaksu asendamine avaliku kohtumenetlusega ning kollektiivse süü vahetamine üksikisikute ja organisatsioonide vastutusega. Kuid ajalugu on näidanud, et isegi kõige tugevam rahvusvaheline õigusraamistik jääb jõuetuks, kui puudub tahe ja võimekus süüdlasi vastutusele võtta. Tänane julgeolekuolukord on otsene jätk nendele puudujääkidele, mida 80 aastat tagasi ei suudetud lõpuni adresseerida.