Liina Maria Lepik: miks me väldime naabreid ka Eesti taasiseseisvumispäeval?

Liina Maria Lepik kutsub eestlasi üles tähistama taasiseseisvumispäeva sisukamalt, kasutades seda võimalusena naabrite ja kogukonnaga tihedamalt suhelda. Ta juhib tähelepanu kasvavale võõrandumisele, kus naabritega suhtlemist peetakse pigem tülikaks kui loomulikuks osaks elust.

Eestis on kujunenud tava, et 24. veebruari iseseisvuspäev on täis kindlaid traditsioone, samas kui 20. augusti taasiseseisvumispäev möödub paljude jaoks vaikse suvepäevana. See pole etteheide, vaid pigem märk sellest, et alles kolm aastakümmet tagasi taastatud vabaduse tähistamine vajab ühiskonnas veel oma kindla koha leidmist. Ometi pakub see tähtpäev võimalust luua uusi kombeid, mis seovad inimesi.

Liina Maria Lepik osutab, et vabaduse väärtustamine võiks ulatuda kaugemale riiklikest sümbolitest. Ta toob välja näite ühest sotsioloogilisest uuringust, kus vastajad kirjeldasid oma suhtumist naabritesse. Sõnum oli paljude puhul ühene: kuna muresid pole, siis pole vajadust ka suhelda. Selline suhtumine peegeldab laiemat trendi, kus üksteisega arvestamisest on saanud vältimine.

Trepikojas kohtudes hoitakse pilk maas ning teenuste ajastul on kadunud vajadus naabrilt midagi küsida või tööriistu laenata. Suhtlemisest on kujunenud midagi, mida tajutakse tüli allikana, mitte kogukondliku rikkusena. Üksindus ja võõrandumine elavad sageli kõrvuti korteriuste taga.

«Kuna meil külas muresid pole, siis on meil väga hästi, ei pea üksteisega üldse suhtlema,» meenutab Lepik uuringust kõlama jäänud mõttekäiku. Ta kutsub üles vabadust mitte vaid riikliku tähtpäevana, vaid ka inimliku lähedusena väärtustama.