Liina Kersna: Eesti koolivõrk vajab demograafilistele muutustele vastamiseks julgeid samme

Liina Kersna nendib, et Eesti haridussüsteem reageerib demograafilistele trendidele tihti alles siis, kui probleemid on muutunud vältimatuks eelarvekriisiks. Ta pakub välja visiooni nii kõrghariduse rahastamise kui ka üldhariduskoolide võrgu ümberkorraldamiseks, nähes muutustes võimalust kvaliteedi tõstmiseks.

Demograafilised prognoosid on ühiskondliku planeerimise üks töökindlamaid aluseid, ometi kipub Eesti hariduspoliitika neile reageerima alles tagantjärele. Pikaajalise strateegilise vaate asemel piirdutakse sageli vaid järgmise aasta riigieelarve võimalustega, mis muudab prognoositavad arengud ootamatuteks kriisideks.

Kõrghariduse rahastamise ebakõlad

Kõrghariduse valdkond näitab ilmekalt, kuidas teadaolevaid trende ei suudeta õigeaegselt poliitilisteks otsusteks tõlkida. Eestis on lähiaastatel oodata 18-21-aastaste noorte arvu kasvu, mis peaks prognooside kohaselt tipnema 2029. aastaks enam kui 10 000 lisanduva noorega. See tähendab ülikoolidele ja rakenduskõrgkoolidele vajadust luua igal aastal kuni tuhat õppekohta juurde.

Selle asemel, et selleks kasvuks varakult kindlustunnet pakkuda, näeme vastuolulist eelarvepoliitikat. Tuleva aasta riigieelarve projektis on ühelt poolt kavandatud kõrgkoolide tegevustoetuse kärpimine 9,6 miljoni euro võrra, samas kui täiendavate õppekohtade loomiseks on eraldatud 13,3 miljonit eurot. Pikaajalistes strateegiates puudub praegu selge rahastusplaan, kuidas järgnevate aastate suurenevat vastuvõttu katta. 14. oktoobril võttis riigikogu küll vastu kõrghariduse rahastamist puudutava avalduse ning novembri lõpuks on planeeritud riiklikult tähtsa küsimuse arutelu, mis annab lootust laiemale poliitilisele kokkuleppele.

Kaheastmeline koolimudel

Üldhariduses seisame silmitsi teistsuguse väljakutsega: õpilaste arvu vähenemisega paljudes piirkondades. Selle asemel, et käsitleda koolivõrgu koomale tõmbamist kui valusat paratamatust, peaksime otsima uusi mudeleid lapse arengu toetamiseks. Ühe võimalusena tuleks kaaluda kaheastmelist hariduskorraldust.

Esimeses astmes oleksid lasteaed ja 1.-6. klass lapsele kodulähedased, kasutades teadlikult liitklasse, mis võivad õige metoodika juures toetada lapse iseseisvust ja omavahelist koostööd. Alates 7. klassist koondataks õpe piirkondlikesse hariduskeskustesse, kus gümnaasiumid ja kutsekoolid pakuksid laiemat valikut tugiteenuseid ning aineõpetust. Piirkondades, kus gümnaasium asub üle 50 kilomeetri kaugusel, võiks riigigümnaasiumide filiaalide loomine olemasolevate koolide juurde pakkuda kvaliteetset kontaktõpet ja digimaterjale.

Haridusliku kihistumise vältimiseks ei saa rahastamisel lähtuda vaid õpilaste arvust. Koolid, kus õpib palju sotsiaalmajanduslikult ebasoodsamas olukorras olevaid lapsi, võivad vajada täiendavaid ressursse. Samuti peab koolivõrgu optimeerimine olema kooskõlas tõsiasjaga, et klassiruumid on muutunud mitmekesisemaks, nõudes õpetajalt võimet toetada erineva taustaga õpilasi. Võimaliku lahendusena on kaalutud klassiruumidesse täiendavate täiskasvanute, abiõpetajate või tugispetsialistide toomist, mitte õpetajate arvu mehaanilist vähendamist.