Liikumisõpetaja: lapse vähese liikumise taga on pigem keskkond kui huvipuudus

Liikumisõpetaja Siim Tõnisson rõhutab, et laste kehalise aktiivsuse puudujäägid tulenevad eelkõige ümbritsevast keskkonnast ja vanemate eeskujust, mitte lapse loomupärasest soovimatusest liikuda. Koolide ja kodu koostöö ning aktiivsed vahetunnid on kriitilise tähtsusega lahendused.

Liikumisõpetaja ja spordientusiast Siim Tõnisson leiab, kaaludes laste vähese kehalise aktiivsuse põhjuseid, et takistused peituvad enamasti välises keskkonnas, mitte lapse tahtmatuses. Vanemad peaksid trennivalikul lähtuma lapse huvidest ning pakkuma aktiivset eeskuju, mitte eeldama, et spordiklubi lahendab kõik liikumisega seotud küsimused.

Lapsele ei ole treeningklubisse minek ainus viis kehalist aktiivsust saada. Kui noor liigub piisavalt koolis, huviringides ja perega koos aega veetes, on see kehalise koormuse tagamiseks piisav. Siiski märkis Tõnisson, et regulaarne treening annab noorele olulise eelise maailma mõistmisel ja kognitiivsete protsesside kiirusel.

Tehnoloogia mõju ja koolikeskkond

Laste liikumisharjumusi on viimastel aastatel negatiivselt mõjutanud nutitelefonide sage kasutamine ning elektritõukerataste levik. Tõnissoni hinnangul on e-tõukerataste osas ühiskond õige hetke sekkumiseks maha maganud, mistõttu on neist saanud tervise- ja ohutusrisk. Telefonide puhul ei piisa vaid keelamisest; lapsele tuleb pakkuda alternatiivset tegevust.

Tema koolis on kasutusel praktilised meetmed: telefonid hoitakse vahetundide ajal kappides ning spordisaal on õpilastele vabalt kasutamiseks avatud. Ta on ise kohal, et suunata õpilasi liikumise juurde.

Koolipäeva ümberkorraldamine on üks tõhusamaid viise aktiivsuse tõstmiseks, viidates näiteks "Liikuma Kutsuva Kooli" programmile. Pikemad õuevahetunnid ja aktiivsed pausid õppetundides aitavad õpilastel end liigutada.

Lapse huvi äratamiseks ei ole vaja keerulisi lahendusi. Tõnisson tõi näiteks lihtsa kuubiku, mille küljed on 90 ja 60 sentimeetrit. Selline lihtne vahend on piisav, et tekitada kooli koridoris või õuealal õpilaste seas järjekord hüppamiseks.