Liiklopsühholoog: uus 6 km/h piir ei ole luba kiiremini sõita

Alates 1. juulist fikseerivad mobiilsed kiiruskaamerad Eestis rikkumisi alles siis, kui kiirust ületatakse vähemalt 6 km/h. Liiklepsühholoog Inna Gorislavskaja hoiatab, et paljud juhid võivad tõlgendada muudatust loana kiiremini sõita, kuigi ohutusriskid sellega ei kao. Trahvid ei muuda tema sõnul liiklejate käitumist pikemas perspektiivis.

Eesti politsei muutis 1. juulist mobiilsete kiiruskaamerate trahviläve: varem piisas rikkumise fikseerimiseks 3 km/h ületamisest, nüüd on piiriks 6 km/h. Põhjus oli konkreetne, ligi pooled kõigist kiirusetrahvidest käsitlesid minimaalset ületamist, mis sageli tulenes hetkisest tähelepanematusest, mitte tahtlikust rikkumisest.

Inna Gorislavskaja, liiklepsühholoog, näeb otsuses usalduse märki seadusekuulekate juhtide vastu. Ta tunnistas Raadio 4 saates otse-eetris, et on ise sarnase trahvi saanud. «Ütlen ausalt, mul oli natuke piinlik. Mõtlesin: aga ma pole ju rikkuja, sõidan rahulikult. Kuidas nii? Seetõttu on hea, et politsei otsustas seadusekuulekaid juhte mitte karistada,» rääkis ta.

Oht: uus piir kui vabaduse illusioon

Samal ajal muretseb Gorislavskaja, et muudatus võib moonutada arusaama kiiruspiirangutest. Paljudel juhtidel on oma ettekujutus lubatavast kiirusest, mis ei kattu alati reeglitega. «Inimesed planeerivad sõiduaega ette ja kui hakkavad graafikust maha jääma, lisavad automaatselt gaasi. Täiendav tegur on soov korvata aega, mis kulus aeglase auto taga sõites,» selgitas psühholoog.

Ta rõhutas, et osa juhte võtab uue läve sõnumina "kiirem on lubatud". «Juhil tekib petlik mõte: kui kiiruslävi on suurem, võib kiiremini sõita. Aga see pole nii. Ümberringi on teised liiklejad, keegi pöörab ristmikul, keegi sõidab ees või taga, keegi möödub. See on uudise petlik tõlgendus. Ometi võtavad inimesed uudiseid ikka kui mingit signaali,» ütles Gorislavskaja.

Kiirus ja pidurdusteekond

Psühholoog tuletas meelde, et isegi mõni kilomeeter tunnis rohkem mõjutab ohutust märgatavalt, pidurdusteekond pikeneb ja auto läbib sekundiga suurema vahemaa. Mobiilsed kaamerad on vaid üks kontrollivahend paljude seas.

«Kui juht ei märka isegi teekaamerat, on ta tähelepanu juba valesti jaotunud. Kaamera asemele võib samas kohas sattuda laps tõukerattaga või mõni muu ootamatu liikleja. Kaamerate põhiülesanne ei ole trahvide kogumine, vaid kiiruse alandamine ohtlikel lõikudel,» rõhutas ta.

Trahvid ei muuda harjumusi

Selle aasta esimese poole õnnetuste arvu kasvu seob Gorislavskaja eelkõige suveperioodiga. Puhkuste ajal sõidetakse rohkem tundmatutel teedel, liiklus on vabam ja kontrolli tunne suureneb. Tähelepanu hajutavad telefon, muusika, jutt.

Pikaajalises plaanis ei usu psühholoog, et trahvid üksinda käitumist muudavad. «Karistustega ei saa ühiskonda ümber kasvatada ega inimeste harjumusi pikemas perspektiivis muuta. Võtame inimese, kes on üldiselt kiiruse peale orienteeritud, kaks tööd, vajab kiiret tulemust. Ta saab trahvi, maksab selle ära, vihastab natuke ja sõidab mõnda aega aeglasemalt. Aga kas kauaks? Tõenäoliselt sõidab ta homme täpselt samamoodi nagu eile,» lausus Gorislavskaja.

Tema hinnangul peavad liiklusohutuse programmid panustama karistuste kõrval ka käitumiskultuuri kujundamisele ja enesekontrolli harjumustele, ning seda juba lapsepõlvest alates.