Liibüa rivaalitsevad valitsused kavandavad kahe aasta jooksul üleriigilisi valimisi

Liibüa ida- ja lääneosa võimukeskused on ÜRO vahendusel leppinud kokku presidendi- ja parlamendivalimiste korraldamises. Sõlmitud kokkulepe püüab lõpetada aastaid kestnud poliitilise ummikseisu, kuid analüütikud hoiatavad, et riigi sügavalt juurdunud võimustruktuurid ja korruptsioon seavad edu kahtluse alla.

Liibüa kaks vastandlikku valitsust on ÜRO vahendusel sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt korraldatakse järgmise kahe aasta jooksul nii parlamendi- kui ka presidendivalimised. See samm on kavandatud lõpetama 2014. aastast kestnud olukorra, mil riiki on jaganud kaks teineteist mittetunnustavat administratsiooni.

Lääne-Liibüas Tripolis asuv ÜRO toetatud rahvusliku ühtsuse valitsus, mida juhib Abdul-Hamid Dbeibah, ning idas Tobrukis paiknev Esindajatekoda, mille mõjukaim figuur on Khalifa Haftar, on lubanud reformida riikliku valimiskomisjoni. ÜRO toetusmissioon Liibüas on kinnitanud, et varasemad juriidilised vaidlused, mis on valimisprotsessi siiani takistanud, on nüüdseks lahendatud.

Kahemõõtmeline diplomaatia

Lisaks ÜRO ametlikule plaanile on Liibüa tuleviku osas algatanud oma initsiatiivi ka Ameerika Ühendriigid. Donald Trumpi administratsiooni Lähis-Ida nõunik Massad Boulos on püüdnud tuua Dbeibah’ ja Haftari perekondi otsejoones läbirääkimiste laua taha. Juunis kohtus Haftari poeg Saddam Washingtonis USA välisministri Marco Rubioga.

Analüütikud hoiatavad siiski edu eest. Konrad Adenaueri fondi Tuneesia büroo juhataja Michael Bauer märkis, et kui ÜRO protsess keskendub kaasavale dialoogile, siis USA püüab sõlmida eliidi vahelist kokkulepet. Londoni mõttekoja Chatham House hinnangul võib selline jaotus aga hoopis kinnistada olemasolevaid võimustruktuure ja korruptsiooni, kuna rivaalitsevad osapooled võivad riigi ressursid lihtsalt omavahel ära jagada.

Sisemine ja välimine vastuseis

Üks peamisi pingeallikaid on riigi demograafiline jaotus. Kuna suurem osa Liibüa rahvastikust elab lääneregioonides, kardab Ida-Liibüa, et vabadel valimistel jäävad nad poliitiliselt vähemusse. Lisaks on riigi lõhestunud olukorda süvendanud välisriikide sekkumine: Venemaa on tugevdanud oma positsioone idas, samas kui Türgi toetab Tripoli valitsust.