Lidar-uuring paljastas Edela-Amazonase vihmametsades tuhandeid muistseid ehitisi

Teadlased tuvastasid Brasiilias Edela-Amazonases tuhandeid varem tundmatuid muistseid pinnavorme, mis viitavad varasemast oluliselt tihedamale asustusele. Lasertehnoloogia kasutamine lennukitelt võimaldas näha läbi puuvõra ja tuvastada Aquiry tsivilisatsiooni rajatisi.

Edela-Amazonase vihmametsade sügavuses asuv piirkond on sajandeid varjanud ulatuslikke inimtegevuse jälgi, mida nüüdne lasertehnoloogia edukalt kaardistas. Brasiilia ja Soome teadlased tuvastasid lennukitelt tehtud lidar-skaneeringute abil 432 inimtekkelist pinnavormi, mis sunnivad ajaloolasi ümber hindama piirkonna muistset rahvaarvu ja tehnoloogilist võimekust.

Tehnoloogia paljastab ajaloo

Varasemad arheoloogilised hinnangud eeldasid, et Amazonase elanikkond oli keskendunud vaid suurte jõgede kallastele. Tiheda puuvõraga kaetud sisemaad peeti põllunduseks sobimatuks ja seetõttu hõredalt asustatuks. Uuringu eestvedaja, Helsingi Ülikooli teadlane Martti Pärssinen kasutas koos kolleegidega lidar-tehnoloogiat, mis saadab maapinnale tuhandeid laserkiiri sekundis. See võimaldas koostada reljeefist täpse mudeli ja vaadata läbi tiheda taimestiku.

Kümne lennutrassi kaudu kaardistati ligi 4500 ruutkilomeetri suurune ala Brasiilia Acre ja Amazonase osariikides. Saadud andmete põhjal püstitas töörühm matemaatilise mudeli, mille järgi võib 183 000 ruutkilomeetri suurusel Edela-Amazonase alal peituda 24 000 kuni 30 000 sarnast rajatist.

Aquiry tsivilisatsiooni pärand

Suurem osa leitud struktuuridest, ligikaudu kaks kolmandikku, kuulub Aquiry tsivilisatsioonile, mille õitseaeg jäi aastatesse 100-300 pKr. Need kogukonnad rajasid sügavate kraavidega ümbritsetud platse ja teedevõrgustikke, mis teenisid ilmselt tseremoniaalseid eesmärke.

Analüüsid viitavad, et toona elas piirkonnas 1,25 kuni 3 miljonit inimest. Tegemist oli tõenäoliselt veelgi suurema populatsiooniga, sest uuritud ala moodustas tervest Amazonase regioonist vähem kui kolm protsenti. Lisaks selgus, et põliselanikud viljelesid intensiivset agrometsandust, soodustades kasulike puuliikide nagu parapähklipuude kasvu. Varem kliimamuutuste märgiks peetud söekihid mullas osutusid hoopis kohalike elanike teadlikuks mulla rikastamise praktikaks.