Lenno Uusküla: tööstuspoliitika on Eesti majanduse suunaja, mitte korstnasuitsu tekitaja

Tööstuspoliitika mõiste on ajas muutunud ega tähista enam vaid tehaseid ja suitsu. Tegemist on strateegiliste riiklike otsustega, mis suunavad ressurssi valdkondadesse, mõjutades otseselt Eesti ettevõtete konkurentsivõimet.

Mõiste «tööstuspoliitika» võib paljudel juhtudel tuua silme ette visuaali suurest tehasehoonest, mille korstnatest tõuseb tihe suits. See kuvand on aga tänapäevasest majanduslikust tegelikkusest kaugel, märgib majandusanalüütik Lenno Uusküla. Reaalsuses hõlmab see termin kõiki riiklikke valikuid, millega toetatakse ühe või teise strateegilise majandusvaldkonna arengut.

Sellesse raamistikku ei kuulu vaid töötlev tööstus või kaevandamine. Tööstuspoliitika alla mahuvad ka energiatootmine ning teenuste- ja kinnisvarasektor. Sisuliselt tähendab see riigi sekkumist majandusse, kus eelistatakse sihipäraselt kindlaid sektoreid teiste arvelt.

Varjatud mõju ettevõtlusele

Paljud poliitilised otsused tunduvad pealtnäha neutraalsed, kuid tegelikult on neil väga erinev mõju. Käibemaksumäärade muutmine näiteks koormab kohalikke tegijaid, samas kui eksportijad jäävad sellest suuresti puutumata, sest neile rakendub eksporditehingute puhul nullmäär. Nende ettevõtete jaoks väljendub maksupoliitika mõju alles kaudselt, näiteks hindade tõusust tingitud palgasurve kaudu.

Sama kehtib planeerimise kohta. Kohaliku omavalitsuse või riigi tasemel langetatud otsused, mis reguleerivad tuuleparkide rajamist või uute tootmishoonete püstitamist, kujundavad otseselt ettevõtluskeskkonda. Need on vahendid, millega riik suunab majanduse suunda, määrates, kus ja kuidas toimub väärtuse loomine.