Leho Laur: Õigusriik peab digiajastul tagama nii turvalisuse kui ka privaatsuse

Eesti vajab kriminaalmenetluses kiiret õigusselgust sideandmete kasutamise osas, et pidada sammu muutuva kuritegevusega. Digitaalsed tõendid moodustavad praegu juba valdava osa uurimiste materjalist, kuid seadusandlik raamistik on ajale jalgu jäänud.

Leho Laur märgib, et Eesti õigusruum vajab tungivalt ajakohastamist, et tulla toime kiirelt muutuva digitaalse kuritegevusega. Aastatepikkune arutelu sideandmete kasutamise üle pole soovitud õigusselgust toonud, jättes uurijad olukorda, kus samasugune päring võib ühes Eesti piirkonnas olla lubatud ja teises keelatud.

Praegune ebakõla on vastuolus kriminaalmenetluse ühetaolisuse põhimõttega. Kuritegevus on liikunud virtuaalkeskkonda, kus traditsiooniliste meetoditega seoste tuvastamine on muutunud keeruliseks. Euroopa Komisjoni andmetel põhineb juba 85 protsenti kriminaaluurimistest digitaalsetel tõenditel, olgu nendeks seadmete logid, IP-aadressid või pilveteenuste andmed. Kui neid jälgi pole võimalik õiguspäraselt koguda, kaovad need digitaalses keskkonnas kiiresti, jättes uurijad tühjade kätega.

Rahvusvaheline kontekst ja Eesti vajadused

Uurijate ees seisvad väljakutsed on ülemaailmsed ja nõuavad koordineeritud lahendusi. Juba 2023. aastal allkirjastatud Euroopa politseijuhtide Lissaboni deklaratsioon rõhutas vajadust leida kiiremas korras tasakaal põhiõiguste kaitse ja õiguskaitseasutuste tõhusa tegutsemise vahel. See debatt ei ole vastandamine, vaid vajadus leida õigusselgus.

Tänane kriminaalmenetlus eeldab selgeid reegleid, mida aktsepteerivad nii kohtud, õiguskaitseorganid kui ka ühiskond. Ilma ajakohase raamistikuta ei suuda Eesti tagada kuritegude avastamist ja süüdlaste vastutusele võtmist, mis on õigusriigi toimimise eeldus.