Lea Kreinin: lihtne keel pole keeleline taandareng, vaid vajalik ligipääsetavus

Keeleteadlane Lea Kreinin selgitab, et liiga keeruline ja kantseliitlik kirjutamisstiil takistab paljude inimeste infokättesaadavust. Selges keeles kirjutamine ei tähenda keele vaesestamist, vaid teabe kättesaadavaks tegemist võimalikult laiale auditooriumile.

Sageli juhtub, et ametiasutuste saadetud kirjad või keerulised juhendid jäävad lugemata või arusaamatuks mitte lugeja vähese võimekuse, vaid teksti enda ülesehituse tõttu. Keeleteadlane ja eesti keele õpetaja Lea Kreinin rõhutab, et liiga pikad lausekonstruktsioonid ja kauge terminoloogia ei ole märk intelligentsusest, vaid barjäär, mis sulgeb ukse infoni.

Paljud kirjutajad kardavad, et lihtsam keelekasutus tähendab sisu labastamist. Tegelikkuses on lihtsa keele printsiip hoopis täpsus ja selgus. Kui tekst on tihedalt täis pikitud keerulisi võõrsõnu või lohisevaid lauseid, väheneb selle auditoorium märgatavalt. See ei puuduta ainult neid, kelle emakeel pole eesti keel või kellel on lugemisraskused. Ka kogenud lugeja jätab sageli pooleli artikli või juhendi, mis nõuab liigset pingutust mõtte tabamiseks.

Ühiskondlikus vaates on informatsiooni ligipääsetavus demokraatlik väärtus. Riiklikes ja ametlikes tekstides on selgus eriti kriitiline, sest ebaselge sõnastus võib tähendada inimese jäämist ilma vajalikust teenusest või toest. Keele lihtsustamine on seega tööriist, mis võimaldab hoida ühiskonda ühtsemana ja vähendada sotsiaalset eraldatust, mida põhjustab suutmatus ümbritsevast infost aru saada.