Lavly Perling: Eesti kantslerite ametisse määramine vajab selgemaid reegleid

Endine riigi peaprokurör Lavly Perling hoiatab, et ministeeriumite kantslerite valiku politiseerimine ohustab avaliku teenistuse sõltumatust ja usaldusväärsust. Tema hinnangul on praegused personalivalikud tekitanud õigustatud küsimusi konkursside aususe ja läbipaistvuse osas.

Eesti riigivalitsemise mudel tugineb aastatega kinnistunud selgel eristusel: poliitiline juht, kelleks on minister, ning ministeeriumi toimimise ja institutsionaalse mälu tagaja ehk kantsler. Lavly Perling rõhutab, et see tasakaal toimib üksnes juhul, kui kantslerite valikul eelistatakse professionaalseid juhivõimeid, mitte parteilist lojaalsust.

Konkursite läbipaistvuse küsimus

Hiljutised arengud Kaitseministeeriumis on tekitanud avalikkuses küsimusi selle kohta, kas Reformierakond on asunud kantslerite valiku seniseid põhimõtteid muutma. Perlingi hinnangul peab kantslerikandidaatide otsimine toimuma tippjuhtide valiku komisjoni ja professionaalsete värbajate kaudu, mitte ministri või erakonna kontori telefoniraamatu põhjal. Kui minister võtab kantsleri otsingul liiga suure rolli, tekib oht, et ametikohad muutuvad de facto poliitilisteks, mis on vastuolus ametniku rolliga teenida riiki, mitte erakonda.

Skeem ise ei ole Eesti poliitikas tundmatu. Varasemalt on tekitanud poleemikat Kristen Michal poolt riigisekretäri ametikohale määratud Keit Kasemets, kelle positsiooni jaoks tuli toonases olukorras seadust muuta. Samuti meenutatakse 2019. aasta juhtumit, mil Illar Lemetti vabastati ametist toonase EKRE ministri otsusega, kasutades toona argumente koostöö mittelaabumise kohta. Sarnane muster, kus kantslerid muutuvad poliitiliste pingete ohvriteks, vähendab usaldust riigivalitsemise vastu.

Mõju avalikule sektorile

Kantsleri ameti politiseerimine võib kaasa tuua pikaajalisi tagajärgi. See heidutab potentsiaalseid tugevaid tippjuhte, kes ootavad avaliku sektori konkurssidelt läbipaistvust ja objektiivsust. Endine riigisekretär Taimar Peterkop on hiljuti juhtinud tähelepanu asjaolule, et kaitseministeeriumi kantsleri valiku seaduslikkus vajab lähemat analüüsi ja on tekitanud tõsiseid kahtlusi.

Perling leiab, et kui kantsleritest saavad poliitilised figuurid, hägustub vastutus ja langeb avaliku halduse kvaliteet. See on suund, mis nõuab tähelepanu, sest kantsler kui ministeeriumi kõrgeim ametnik peab säilitama sõltumatuse ja selgroogsuse, olenemata sellest, milline erakond parajasti võimul on. Kui ühiskond lepib olukorraga, kus seaduse mõte ja praktika ei kattu, võib see kultuur levida kiiresti ka teistesse ministeeriumitesse, kaasa arvatud asekantslerite tasandil, mis muudaks kogu ametkonda poliitilisemaks.