Lavastus „Hõbe“ Kernu mõisas toob rambivalgusesse kolm Eesti kultuurisuurust

Kernu mõisa küünis etenduv suvelavastus „Hõbe“ vaatleb helilooja Miina Härma, luuletaja Anna Haava ja laulja Aino Tamme elukäiku ja aastakümneid kestnud sõprust. Autor Piret Jaaks soovib lavastusega tõsta fookusesse ajalooliselt olulised naised, kelle panus on jäänud varasemalt sageli meestekeskse kultuuriloo varju.

Kernu mõisa küünis jõudis publiku ette suvelavastus „Hõbe“, mis analüüsib Eesti kultuuriloos tähendusrikkaid naisi: heliloojat Miina Härmat, luuletajat Anna Haavat ja lauljat Aino Tamme. Autor ja dramaturg Piret Jaaks avab näidendis nende kolme naise eluteed, mis ristusid 1864. aastal sündinute puhul algselt Tartus ning jätkusid hiljem Peterburis, kus Härma ja Tamm omandasid muusikaharidust.

Ajalooline sõprus laval

Lavastuse raamjutustus asetub aega pärast tegelaste maist lahkumist, otsekui kõneleksid nad hauatagusest maailmast. Algselt planeeris Jaaks keskenduda üksnes Peterburi perioodile, kuid kirjutamisprotsessi käigus laiendas ta tegevustiku kogu nende elukaarele. See valik võimaldas autoril välja tuua mitte ainult naiste omavahelise sõpruse, vaid ka loomingulise rivaalitsemise ja vastastikuse toetuse.

„Sain ühel hetkel aru, et Peterburi periood on oluline noorus, aga nad on sel ajal veel toored. Selleks, et näidata nende tõelist mõju kultuuriloole, tuleb valida seiku kogu nende elutsüklist,“ selgitas Jaaks. Lavastuses teevad kaasa Riina Maidre, Maria Annus ja Juuli Lill, meesrolle mängib Aarne Soro. Lavastaja on Elina Pähklimägi.

Naised kultuuriloo keskel

Materjali kogudes leidis autor 1934. aastal ilmunud mahuka koguteose, mis oli pühendatud just Härmale, Haavale ja Tammele. Selles teoses avaldasid neile austust toonased ühiskonnategelased nagu Konstantin Päts ja Jaan Tõnisson, kuid Jaaksi hinnangul on naiste nimi ja tegevus hiljem avalikkuse teadvuses tuhmunud. Ta peab vajalikuks seda tasakaalustada.

Muusika on lavastuses orgaaniline osa, mitte taust. Kuna Miina Härma viisistas Anna Haava luuletusi ning Aino Tamm oli nende tõlgendaja, seob helilooming tegelased tervikuks. Pealkiri „Hõbe“ viitab 1934. aasta koguteoses kasutatud kujundile, kus Aino Kallas liigitas Härma kullaks ja Haava hõbedaks. Jaaks laiendab seda mõistet kogu Eesti kultuuripärandile, nähes selles püsivuse ja kättesaadavuse sümbolit.

Kirjanik rõhutab, et kuigi tegemist on ajaloolise materjaliga, ei ole ta püüdnud luua rangelt dokumentaalset teost. Autor lubab endale loomingulisi vabadusi, kui see aitab edasi anda tegelaste sisemaailma ja olemust, olgu tegemist fiktiivsete dialoogidega haiglas või muude tõlgendusvõimalustega.