Lavastaja Margus Kasterpalu argipäevast Parkinsoni tõvega

Teatritegelane ja talunik Margus Kasterpalu jagab oma vaatenurka elule Parkinsoni diagnoosiga, kirjeldades haigust kui kaaslast, kellega tuleb rahu teha. Ta rõhutab praktilist suhtumist, et hoida energiat oluliste asjade jaoks.

Teatrilavastaja ja talunik Margus Kasterpalu on võtnud Parkinsoni tõvega elamise suhtes pragmaatilise hoiaku. Selle asemel, et pidada diagnoosi vaenlaseks või keskenduda ainult võitlusele, kutsub ta seda oma sõbraks.

Tema hinnangul oleks haiguse pidev vaenlasena käsitlemine liialt ressursimahukas tegevus. Kasterpalu eesmärk on hoida oma energiat võimalikult kaua ja otstarbekalt, mitte kulutada seda negatiivsetele emotsioonidele, mida krooniline tervisemure võib tekitada.

Tema igapäevaelu on muutunud vaid pisut, kui välja arvata lähedaste suurenenud tähelepanu ja hoolivus. Kui varem võis ta vabalt tegutseda, siis nüüd kostub poegade suust vahel ka hoiatusi: „Isa, sina ei roni õunapuu otsa!“ See hoolitsus on Kasterpalu sõnul vajalik ja samas humoorikas.

Ka nali „Küllap tal on rohud võtmata“ on saanud tema elus hoopis teistsuguse, isiklikuma tähenduse. Häbenemine ei aita kedagi, mistõttu on avatus haiguse suhtes tema jaoks loomulik valik.