Lauri Mälksoo: miks on rahvusvaheline õigus väikeriikidele praegu eriti oluline

Rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo argumenteerib, et kuigi suurriigid rikuvad rahvusvahelist õigust, on see väikeriikide jaoks paradoksaalselt praegu eriti tähtis. Ukraina on alates 2014. aasta Krimmi annekteerimisest algatanud mitmeid kohtumenetlusi Venemaa vastu rahvusvahelistes kohtutes. Nn lawfare'i kasutamine on muutunud oluliseks vahendiks rahvusvahelisel areenil enda huvide kaitsmiseks.

Rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo esitab mõtlemaäratava paradoksi: mida enam suurriigid rahvusvahelist õigust rikuvad või kallutavad, seda olulisemaks muutub see just nõrgemate ja väiksemate riikide jaoks.

Skeptiku küsimus

Skeptik võib küsida, kas heitlikus maailmas, kus suurriigid nagunii rahvusvahelist õigust rikuvad või tõlgendavad seda enda huvides, on sellele üldse mõtet tähelepanu pöörata. Mälksoo vastab: vastupidi, just sellises olukorras muutub rahvusvaheline õigus väikeriikide jaoks eriti väärtuslikuks. Pingete kasvades haaratakse üha tihedamini rahvusvahelise õiguse formaatide järele, et enda seisukohti kehtestada ja vastaspoolt mõjutada.

Lawfare kui uus relv

Viimastel aastatel on rahvusvahelises poliitikas laialt levinud mõiste lawfare, õiguse kasutamine strateegilise relvana (analoogselt warfare'iga ehk sõjapidamisega). Alates Venemaa poolsest Krimmi okupeerimisest ja annekteerimisest 2014. aastal on Ukraina algatanud rahvusvahelistes kohtutes mitmeid menetlusi Venemaa vastu.

Need protsessid on kulukad ja toovad tihti vaid osalisi tulemusi. Näiteks tegi ÜRO Rahvusvaheline Kohus 31. jaanuaril 2024 otsuse Ukraina ja Venemaa vahelises vaidluses ning lükkas ÜRO rassilise diskrimineerimise konventsiooni alusel tagasi enamiku Ukraina süüdistustest. Siiski leidis kohus, et ukrainakeelse hariduse oluline kärpimine Krimmis rikkus konventsiooni nõudeid, see oli osaline, ent siiski märkimisväärne võit.

Krimmi vaidlus jätkub

Tänavu 15. juunil avalikustas Alaline Vahekohus Haagis otsuse Krimmiga seotud vaidluses, mis puudutas rannikuriigi õigusi. Venemaa tõlgendas seda otsust omaenda suhtelise võiduna. Mälksoo rõhutab, et rahvusvaheliste kohtute jurisdiktsioon on rangelt piiratud, enamasti pole võimalik esitada tuumikküsimust stiilis «kellele Krimm kuulub?».

Sellised piirangud ei tähenda aga, et kohtumenetlused oleksid mõttetud. Need aitavad luua rahvusvahelist õiguslikku ajalugu ja pretsedente, mis võivad tulevikus osutuda väikeriikide jaoks oluliseks kaitsemehhanismiks.