Lauri Lagle uus lavastus: igatsus mineviku ja vältimatuse eelaimdus

Ekspeditsiooni uuslavastus "Ma ei märganudki, millal sa läksid" esietendus 5. mail Sakala 3 teatrimaja suures saalis. Lavastaja Lauri Lagle on loonud sümfoonilise ja polüfoonilise teose, mis ühendab perekonnaleina, kapitalismikriitika ning pessimistliku maailmavaate. Tegemist on ühe koomilisema, kuid samas kõige poliitilisema lavastusega Lagle senises loomingus.

Ekspeditsiooni lavastus "Ma ei märkanudki, millal sa läksid" sai esietenduse 5. mail Tallinnas Sakala 3 teatrimaja suures saalis. Lavastaja Lauri Lagle on loonud teose, mis jätkab tema varasemat suunda, kuid teeb samal ajal märkimisväärseid poliitilisemaid pöördeid.

Liminaalne olukord ja perekondlik lein

Lavastuse põhiseisund on liminaalne: tasapisi selgub, et koos on kokku tulnud perekond matma lahkunud meest, perekonnaissat, ning oodatakse preestrit, keda ei saabu. Perekond on kinni jäänud lõputusse ootuse seisundisse, enne preestri tulekut ei saa isegi sööma hakata, kuid veel enam on see kinnijäämine eksistentsiaalne. Perekonnadünaamikast koorub pea kohe välja laiem kapitalismi- ja ühiskonnakriitika, kus eri hääled ei vastandu, vaid kõnelevad, ja sageli karjuvad, üksteisest mööda.

Lava keskel domineerib massiivne skulptuur, mis paljastub kodumasinatest ja mööblist kokku pandud kummaliseks poolikuks ehitiseks (kunstnikud Edith Karlson ja Lauri Lagle). Kogu konstruktsioon on üle värvitud tuhmi beeži tooniga, mis meenutab tuhandeid ühetaolisi paneelmajakortereid. See on lavastuse kõige domineerivam kujund, eluta mägi, mis ühtlasi viitab laiale üheülbastumisele.

Viited ja seoste võrgustik

Lavastus toetub situatsioonipõhisele dramaturgiale, kus ühe tuumolukorra ümber on põimitud improvisatsioone ja intertekste. Kodulehel on mainitud allikatena idaeuroopa viiteid, Cristi Puiu film "Sieranevada" ning Bora Ćosići "Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni", ehkki idaeurooplust ei ole lavastuses otseselt manifesteeritud. Kõige tugevamini meenutab "Ma ei märganudki..." põhisituatsioon Mrożeki "Tangot": mõlemas on hävingu veerel perekond, mis üritab end rituaalide kaudu koos hoida.

Lagle varasemate lavastuste korduvad märksõnad "igatsus" ja "häving" on ka siin domineerivad. Viiteid varasematele teostele on rohkesti, kaetud rikkalik toidulaud nagu "Suures õgimises" (NO99, 2012), laevahuku globaalse katastroofi motiiv nagu "Leviaatanis" (2024). Kuid ennekõike ühendab Lagle lavastusi rütm: vaikused, paisutused, emotsionaalsed pursked ja rituaalsus vahelduvad keerulises kangas.

Polüfoonia ja kakofoonia

Lavalise kakofooniana meenutab lavastus tänapäeva infokeskkonna mitmehäälset müra. Kõrvuti esinevad usutalitused, vandenõuteooriad, neoliberaalsed kõned (Sander Roosimägi esituses), ning leidub isegi tõsimeelne naiskommunist (Eva Koldits), kellest saab ootamatult politseinik. Sõjatraumad, ideoloogiad ja tarbimiskriitika sulavad üheks karjeks, mis väljendab ebamäärast ängi.

Teine vaatus muutub peaaegu aristofaneslikuks agooniks, kus kõik panevad kõigile ära ja kus mingi üheskoos toimimine on võimalik vaid loomafarmi asukate kombel karjas määgides. Moralistlikkuse kiuste ei paku lavastus selget telge ega moraalset valikut, see on just selle tugevus.

Pessimism süveneb

Pole päris selge, mida või keda õieti leinatakse. Laval põimuvad isiklik kaotusevalu, millegi kooshoidva terav puudumine ja laiem muutuva maailma lein. «Vanasti oldi koos,» ütleb Marika Vaarik etenduse lõpus, ja see lause võtab kokku kogu teose nostalgilise ja mahajäetud tooni.

Pessimism on Lagle lavastustes aasta-aastalt süvenenud. "Ma ei märganudki, millal sa läksid" on ühtaegu siirderiitus ja kapitalismikriitika, ühendades lahtise koomika alla peituvat sügavat kurbust. See on kindlasti üks koomilisemaid, kuid ka poliitilisemaid ja pessimistlikumaid teoseid Lagle senises loomingus, lavastus, millega on raske nii nõustuda kui ka mitte nõustuda.