Laura Kostiak: Eesti riik jätab ettevõtjad renoveerimiskohustusega üksi

Laura Kostiak kritiseerib riigi suutmatust toetada ettevõtteid ja kinnisvaraomanikke seatud kliimaeesmärkide saavutamisel. Ehkki renoveerimisnõuded on paigas, puuduvad nende täitmiseks vajalikud andmed ja piisav rahastusmudel.

Eesti on seadnud ambitsioonika sihi viia kogu hoonefond aastaks 2050 energiatõhususe klassi C. See nõuab massiivseid investeeringuid: järgmise kahe kümnendi jooksul tuleb rekonstrueerida kolmveerand Eesti mitteeluhoonetest ning ligi pool eluruumideks mõeldud hoonetest. Laura Kostiak märgib, et kuigi eesmärgid on kliimastrateegia vaates õigustatud, jäävad need ettevõtete ja kinnisvaraomanike jaoks kättesaamatuks, kui riik ei taga vajalikku tuge ja selgust.

Finantskoorem jääb erasektori õlule

Riigi praegune kava näeb ette, et 80 protsenti vajalikest investeeringutest peab tulema erakapitalist. Ülejäänud 20 protsenti peaksid katma erinevad riiklikud toetusmeetmed. Probleem on aga selles, et eraomandis olevate mitteeluruumide jaoks ei ole riiklikke toetusi ette nähtud. Nende hoonete omanikud peavad kogu investeeringu finantseerima täies ulatuses eravahenditest, toetudes pankade laenudele.

Selle rahastamismudeli juures on riskide hindamine muutunud keerukamaks. Pangad peavad arvestama uute teguritega, nagu kohalikud kliimariskid, mida aastaid tagasi sellises mahus ei hinnatud. Kui renoveerimiskulud söövad ettevõtte investeerimisvõime, kannatab ettevõtte areng ja laiemas plaanis ka riigi majanduskasv.

Andmebaaside killustatus takistab otsuseid

Lisaks rahastusele pärsib tegevust andmete fragmenteeritus. Riigi andmebaasid ei suhtle omavahel piisavalt ja info on killustunud eri süsteemide vahel. See suurendab nii andmete esitajate kui ka kasutajate töökoormust, sest samu andmeid tuleb sageli esitada mitmele platvormile.

Kostiak leiab, et digiriigina eeldame kerget ligipääsu andmetele, kuid reaalsuses see tihti puudub. Ettevõtjad ja finantseerijad vajavad usaldusväärseid ja võrreldavaid andmeid, et prognoosida investeeringute vajadust. Praegune süsteem, kus valdkondlikud ootused on ebaselged või muutuvad ajas, ei võimalda turuosalistel pikaajalisi plaane teha. Riigi roll peaks olema selge suuna andmine ja koostöö, mitte turu ülereguleerimine või vastutuse veeretamine teistele.