Lars von Trier kuraatorina: Parkinsoni tõvest hoolimata näitus Frederiksborgi

Taani filmirežissöör Lars von Trier, kellel 2022. aastal diagnoositi Parkinsoni tõbi, astus avalikkuse ette esimest korda kuraatorina. Frederiksunni Villumseni muuseumis avatud näitus „Järglane" koondab Caspar David Friedrichi, Edvard Munchi ja teiste Euroopa suurkujude teosed koos Trieri enda maalidega. Filmiajakirjanik Anton Dolin käis näitusel ja kirjeldab, mida ta sealt leidis.

Kaks aastat pärast Parkinsoni tõve diagnoosi on Lars von Trier taas avalikkuses, mitte uue filmiga, vaid näitusega. Frederiksunnis, väikelinnas tunni autosõidu kaugusel Kopenhaagenist, avas Villumseni muuseum juubeliekspositsioon pealkirjaga „Järglane" (rahvusvaheliselt) ehk taani keeles „Kelle õlgadel", viide mõttele, et režissöör peab end hiiglaste õlgadel istuvaks kääbuseks, olgugi irooniliselt.

Esimene avalik sõnavõtt pärast 2022. aastat

2022. aastal sai teatavaks, et Trier põeb Parkinsoni tõbe. Sellest ajast on ta veetnud suure osa ajast kodus ja rehabilitatsioonikeskuses, filmid on pooleli jäänud. Näitus Villumseni muuseumis on sisuliselt tema esimene kunstiline ilmumine avalikkusele. Sellesse on põimitud ka lühidokumentaalfilm, mille on teinud režissööri vanim tütar Agnes.

Muuseumi valik polnud juhuslik. Sümbolist Jens Ferdinand Villumsen on Trieri isiklik iidol ning üks tähtsamaid taani kunstnikke sajandivahelt. Näituse peamiseks tingimuseks seadis Trier ise, et tähelepanu ei koondataks tema enda loomingule, vaid just neile suurmeistritele, kes on tema stiili ja mõtlemist kujundanud.

Hammershøi makett ja Munchi graafika

Näituse keskmeks on Vilhelm Hammershøi monumentaalne „Viis portreed" (1902), laenatud Stockholmi Thielska galeriist. Tume ja salapärane maal koondab ühte „kaadri" viis kultuuritegelast, laual on aga vaid kolm klaasi ja kaks küünalt. Trier juhib kataloogis tähelepanu laua kujule, mis meenutab kirstu. Kui ta oli 19-aastane, sõitis ta Stockholmi üksainsaks eesmärgiks: näha seda maali.

Seesama reis veenis Trieri saama kunstnikuks. Tulemuseks oli kümmekond maali eri stiilides, kuniks sugulased ja peretuttavad professionaalsed kunstnikud teda karmilt kritiseerisid. Seejärel pöördus ta kirjanduse poole, kirjastuste keeldumiste järel aga kino juurde. Näitusel on üleval vähemalt üks tema 19-aastasena valminud teos: suur ja groteskselt pretensioonikas autoportree „Teel Zarathustrani", suust tilkuva verepiisaga ning Kolgata ristilöödud siluettidega alumises nurgas.

Munchile on pühendatud eraldi saal: varajane meistriteos „Haige tüdruk" (1885) ja Strindbergi portree (1892), lisaks tema depressiivselt ekspressiivsed maastikud. Trier on kuraatoritekstis avameelselt kirjutanud: suurushullud loojad on alati teda enim huvitanud.

„Oluline on olla kangekaelne"

Kataloogi eessõnas kirjutab Trier otse:

«Oluline on olla kangekaelne. See on minu mantra. Saatke kõik teised põrgu. Kõiki näitusel esindatud kunstnikke pidasid kaasaegsed idiootideks. See kehtib ka minu kohta.»

Näitusel on esindatud ka taani abstraktsionist Per Kirkeby, Trieri vanim kolleeg ja kaasautor, kellega neil oli armastus-vihkamise suhe. Kirkeby lõi maastikkollaažid „Laineid murdes" peatükkide vahele, akvarellvisuaali „Pimeduses tantsijale" ja tiitriplaadid „Antikristusele". Eksponeeritud on ka Carl Fredrik Hilli, Caspar David Friedrichi ja Paul Gauguini tööd.

„Pärast" ootab veel

Trieri salapärane lõpuprojekt „Pärast", mis käsitleb tema enda surelikkust, on veel ootel.