Laps kannab koolitrauma – kes võtab vastutuse?

Postimehe ajakirjanik Viktoria Žigulina kirjutab Tallinna Pae gümnaasiumi esimese klassi tüdruku traumast, mis näitab, et täiskasvanud väldistavad vastutust kooliseisundis toimunud intsidendi eest. Tema arvamus toob esile süsteemse probleemi, kus lapsed kannatavad ja vastutajaid ei leita.

Esimene kool on lapse jaoks suur milepaal, mis peaks jääma positiivsete mälestustega. Paraku ei ole see alati nii. Tallinna Pae gümnaasiumi esimese klassi tüdruk koges koolis juhtumist, mis jättis talle nii füüsilise kui ka vaimse trauma, mida ta nüüd kannab kodus.

Juhtumi esmalt vaadates näib, et asi oleks tulnud lahendada juba kooli tasandil – vastutavad täiskasvanud peaksid võtma vastutuse oma tegevuse eest. Kuid reaalsuses osutub vastutuse otsimine keeruliseks. Kooli juhtkond, õpetajad ja muud osapoold näivad olevat arutlemisel ja vastutust väldivad, jättes lapse ja tema peret üksi probleemiga.

See juhum on näiteks süsteemsetest puudujäägist Eesti koolisüsteemis. Kui lapse ohutus ja heaolu on ohus, peaks kiire ja läbipaistev reaktsioon olema kohustuslik. Selle asemel jätkub segadus ja arusaamatused, samas kui laps peab elama traumaga. Vastutuse vältimine ei ole lahendus – see tähendab lihtsalt, et järgmine laps võib leida end samades oludes.

Täiskasvanud peavad mõistma, et kool ei ole ainult koht, kus teadmisi edasi antakse, vaid ka koht, kus lapsed peaksid olema turvalised. Kui see turve puudub ja keegi ei võta vastutust, kasvab õigete arvestuse aeg selle üle, kuidas me oma lapsi kaitseme.