Laitse Graniitvillas esietendunud «Laul Sipirja lastest» põimib tragöödia ja elujaatuse

Laitse Graniitvillas on lavale jõudnud Ingomar Vihmari uuslavastus Timo K. Mukka teosest «Laul Sipirja lastest». See näitlejate ansamblile ja muusikalisele kujundusele toetuv tükk käsitleb raskeid teemasid, kuid säilitab üllatavalt elujaatava tooni.

Soome kirjaniku Timo K. Mukka romaanil põhinev lavastus «Laul Sipirja lastest» esietendus 18. juulil Laitse Graniitvillas. Lavastaja ja dramatiseerija Ingomar Vihmar on sama materjali varem lavale toonud 1998. aastal Ugalas. Nüüd, ligi kolm aastakümmet hiljem, tundub autorile see lugu varasemast erinevas kontekstis, tuues esile uusi varjundeid ja emotsionaalseid rõhuasetusi.

Uus tõlgendus tuttavale loole

Lavastaja tõdeb, et loo olemus on ajaproovile vastu pidanud. «Nüüd, peaaegu kolmkümmend aastat hiljem, tundub see lugu mulle sama hell ja kriipiv kui siis. Mis on muutunud? Sõda on lähemal. Kas see lugu räägib sõjast?… Pigem armastusest!» selgitab Vihmar oma lähenemist tänavuses saatesõnas.

Ehkki algteose teemadering on sünge, hõlmates nii surma, kodu kaotamist kui koduküla hävingut, ei ole Laitse Graniitvilla lavastus publikule raske ega rõhuv kogemus. Lavastaja kasutab meeleolude kontraste ja lisab siia-sinna kergeid huumorinoote, mis tasakaalustavad tragöödiat. Margus Põldsepa muusikaline kujundus mõjub lavastuses värske tuulepuhanguna.

Näitlejate ansamblitöö ja atmosfäär

Lavastuses osaleb kuus näitlejat, kes jaotavad sündmuste vahendamise ja karakterite loomise omavahel ära. Liikumine lavapoodiumil on pigem napp ja minimalistlik, mis sunnib publikut keskenduma tekstile ning näitlejate sisemisele pingestatusele. Paul Samuel Vihmar täidab Timo rolli, kehastades kirjanikku kui mõtisklevat ja valgust heitvat vaatlejat.

Merle Palmiste ja Külli Teetamm kannavad rolle sügava elutarkuse ja vahelduva intensiivsusega. Nende kõrval tegutseb Mirtel Pohla, kes aitab hoida ansambli pinget ja varieerib nõtkelt tragikoomilisi registreid. Margo Mitt loob värvika karakteri Andreas Soldatkini näol, kelle tegutsemine toob lavale nii eneseõigustamist kui ka varjatud kõrvalpilke. Alden Kirss on haaranud oma lavahetkest maksimumi, näidates nüansitundlikkust ja mängulusti.

Lavastus kulmineerub sünnipäevapeoga, kus laua taga valitseb elujaatus. Margo Miti rolli kaudu avaneb võimalus naerda, samas kui lõpulaul kõlab kui hingekarje. Kui kõik osalised viivuks üheskoos laulavad, muutub see hetk trotslikuks elutahte avalduseks, mis jääb pikaks ajaks meelde.