Läänemere allavoolu rajatud taristu on ohus: uue «metsiku lääne» sünd

Maailma internetiliiklust ja energeetikat toetavad merealused kaablid on muutunud geopoliitilise võimuvõitluse sihtmärkideks. Julgeolekueksperdid hoiatavad, et rahvusvaheliste normide eiramine ja tehnoloogiahiidude iseseisev tegutsemine loovad olukorra, kus kriitiline taristu on praktiliselt kaitsetu.

25. detsembril 2024 toimunud intsident Läänemeres näitas selgelt, kui haavatavad on Eesti ja teiste Balti riikide toiteahelad. Cooki saarte lipu all sõitev tanker Eagle S, mis vedas sanktsioneeritud Vene naftat, liikus üle elektri- ja andmesidekaablite hetkel, mil need lakkasid töötamast. Tanker riivas järjest nelja kaablit ning oli vaid minutite kaugusel Balticconnectori gaasijuhtme kahjustamisest. Soome piirivalve ei saanud olukorda sekkuda ega sundida kaptenit ankruid tõstma, sest laev viibis väljaspool nende territoriaalvett.

Julgeolekuekspert Elisabeth Braw nimetab seda piirkonda «allveeriigiks». Ookeanipõhjas asub 45 000 kilomeetri pikkune kaablite ja torustike võrgustik, mis kannab 99 protsenti maailma internetiliiklusest ning võimaldab kümne triljoni dollari väärtuses finantstehinguid. See süsteem on äärmiselt habras ja põhineb eeldusel, et riigid ja laevafirmad järgivad 1994. aastal jõustunud ÜRO mereõiguse konventsiooni. Praeguse olukorra teeb ohtlikuks asjaolu, et süsteemi kaitse toetub vaid usaldusele, mitte jõustamisvõimele.

Tehnoloogiahiidude roll ja uued ohud

Geopoliitiline pinge on muutmas ookeanipõhja uueks võitlustandriks. Tehnoloogiaettevõtted nagu Google, Meta, Microsoft ja Amazon plaanivad rajada mitmeid oma isiklikke kaableid, et hallata andmevooge otse. See areng tekitab julgeolekuekspertides muret, kuna kriitiline taristu läheb riikide kontrolli alt välja ja satub eraettevõtete otsustusõiguse alla. Kui ettevõte otsustab poliitilise surve tõttu andmevooge suunata või piirata, puudub riikidel selle üle mõjuvõim.

Süvamere kaevandamine on järgmine murekoht. Ekspertide hinnangul on ohtlik pretsedent see, kui riigid soovivad süvamere kaevandamist rahvusvahelistes vetes, eesmärgiga vähendada sõltuvust Hiina haruldastest muldmetallidest. Ekspertide hinnangul on sellel sammul ohtlik pretsedent: kui üks suurriik eirab rahvusvahelisi kokkuleppeid, võivad ka teised riigid alustada omavolilist ressursihõivet. See võib kaubandusliku konkurentsi muuta otseseks sõjaliseks vastasseisuks maailma suurimate laevastike vahel.

Braw märgib, et praegune olukord meenutab metsikut läänt, kus puudub kõrgem autoriteet reeglite jõustamiseks. Senine süsteem on toiminud tänu sellele, et riigid on nõustunud reegleid järgima, kuid usaldus on kiiresti murenemas. Kui rahvusvahelised normid kaotavad oma tähtsuse, muutub ookeanipõhi kohaks, kus riiklikud huvid ja korporatiivne kasum põrkuvad vältimatute julgeolekuriskidega.