Kuressaare endine laborijuht taastas kadunud meekoogi retsepti

Kuressaare leivakombinaadi endine laborijuht Ede Uljas on taastanud nõukogudeaegse populaarse meekoogi retsepti. Ta kohandas suurtööstuse juhised koduköögile sobivaks, võimaldades nostalgilist maitset uuesti kodus valmistada.

Kuressaare leivakombinaadi endine laborijuht Ede Uljas on koostanud detailse retsepti nostalgilise meekoogi valmistamiseks, mis oli aastakümneid tagasi populaarne maius üle Eesti. Taastamisprotsess sai alguse vanade märkmete uurimisest, et kohandada suurtööstuse proportsioonid tänapäevasele kodukokkale sobivaks.

Sarnaseid küpsetisi toodeti omal ajal lisaks Kuressaarele ka Rakveres ja Kohtla-Järvel. Seal valmistati suuri präänikulaadseid kooke, millele vajutati puuvormidega dekoratiivsed mustrid. Uljase hinnangul oli saaremaine kook ilmselt üks variant sellest laiemalt levinud maiustusest.

Kodune lähenemine tööstuslikule retseptile

Algses suurtootmises küpsetati kooke suurte paksude plaatidena, mis läksid müüki ühe- või kahekihilisena, kus vahel oli õunapovidlo. Koduseks küpsetamiseks on tarvis umbes ühe kilogrammi jahu suurust portsjonit. Retsept nõuab nisujahu ja riivsaia segu, mida täiendab söögisooda ning spetsiaalne tume siirup.

Taina segamisel tuleb järgida ranget temperatuuri, et sooda ei reageeriks liiga kiiresti. Pärast taina valmimist ja lühikest puhkamist tuleks see ühtlase kihina plaadile laotada ja küpsetada 175-180 kraadi juures.

Lõppviimistluseks on vajalik tuhksuhkru ja glükoosisiirupi segust valmistatud pumat, kuhu on lisatud veidi vett ja mida kuumutatuna koogile valatakse. Uljas soovitab lasta valmis koogil enne serveerimist vähemalt ööpäeva seista, et maitsed saaksid ühtlustuda.