„Kuradil on Prada seljas 2", miks jätkufilm algupärandile alla jääb

Kakskümmend aastat pärast esimest filmi naasis Meryl Streep Miranda Priestlyna ekraanile, kuid kriitikud leiavad, et jätk kaotab originaali teravmeelsuse ja sügavuse. Film pakub küll moemaailma sära ja tuttavaid nägusid, kuid tegelaskujud on tasandunud ning pinget napib. Tulemuseks on lihtne draamakomöödia, mis ei ürita isegi eelkäijaga võrrelda.

2026. aasta mais jõudis kinodesse kultusfilmi „Kuradil on Prada seljas" järg, mis kogus vaatajate ootusi kogu eelmise aasta vältel. Meryl Streep naasis ajakirja „Podium" raudse juhi Miranda Priestlyna, Anne Hathaway kehastab taas elurõõmsat Andy Sachsi, Emily Blunt mängib ambitsioonikat Emilyt ja Stanley Tucci heasüdamlikku Nigellit. Kuid karismaatiliste näitlejate koosseis ja Lady Gaga moeshow ei suuda jätkufilmile anda seda elavust, hoogu ega vaimu, mille poolest armastati originaali.

Lähteolukord tundub lubav

Filmi algus on paljutõotav: Andy on kahe kümnendi jooksul tegelenud uurivate reportaažidega, sõitnud mööda riiki ringi nagu Erin Brockovich ning võitnud prestiižse ajakirjandusauhinna. Kuid just hetkel, kui ta pisarsilmil lavale astub, saab ta koos kolleegidega teada, et kaotab töö. Ameerika meediasektori kriisi ja koondamislainete taustal toimib see süžeevõte päris orgaaniliselt.

Varsti pakutakse Andyle „Podiumi" toimetaja kohta, ajakiri on sattunud skandaali ning vajab kriisimanagerit. Andy nõustub kiiresti ning siin oleks võinud algada loo kompromissidest ja südametunnistuse kaubeldustest, kuid tegelaskuju, kes kunagi glamuurimaailmast otsustavalt ja kahetsuseta lahkus, sobitub sellesse nüüd üllatavalt kergelt ja entusiasmiga.

Miranda pole enam kuradigi

Originaalfilmis esitleti moeelu nii sümpaatia kui irooniaga, vastandades moeringkondade ülbust Andyle, ausat tüdrukut, kellel puudus välisläige, kuid mitte hinge sügavus. Selle filmi üks tuntuimaid tsitaate kõlab: „Miljonid tüdrukud tapaksid selle töö pärast." Andy vapustas Mirandat ja vaatajaid, keeldudes just sellest tööst.

Kuid nüüd on Miranda Priestlyt ümber kirjutatud. Kriitikute seas valitseb siinkohal teatav konsensus: ta küll kannab endiselt Pradat, kuid pole kaugeltki enam kurat. Nüüd on ta lihtsalt väsinud ülemus, kes aeg-ajalt alluvate pihta kätte läheb, kuid on üldiselt mõistlik ja koostöövalmis. Andy, kes omal ajal moeajakirjandusest lahkumisega just kõigile muljet avaldas, näib uues rollis liigselt muganduvat.

Pinge ja draama on kadunud

Esimeses filmis hoidis iga ülesanne, mille Miranda oma assistendile viskas, vaatajad ekraani külge kleebituna, mäng seisnes selles, kas Andy tuleb toime või mitte. Jätks lahendab peategelane kõik väljakutsed mängleva kergusega, mis meenutab pigem Netflixi sarja „Emily Pariisis" kui originaalfilmi. Vaatajal pole isegi aega Andyle kaasa tunda, sest kõik laheneb peaaegu koheselt.

Romanssiliin on samuti kahvatu. Originaalfilmis tekitas Andy ja tema poiss-sõbra Nate'i suhe vaatajates elava vastukaja ning internetivaidlused Nate'i üle, kas ta oli villain, kuna ei toetanud Andyt piisavalt, kestavad tänaseni. Jätk pakub küll armuloo, mis ei mõjuta ei süžeed ega tegelase arengut. Armunud pole teineteise vastu kuidagi veenvalt köetud.

Sära ilma sisuta

Filmi lõpus moodustavad Andy ja Emily omamoodi tandeemi ning mängivad „Kuulujutuploki"-laadseid intriige, Andy on karikatuurne lihtsameelne ning Emily mitte vähem karikatuurne egotsentriline karjer. Miranda kogub lõpuks oma talendid ja kontaktid ning teeb koos Andyga korda. Plotikeerdkäigud on mõeldud meelelahutuseks, kuid sügavust on neis sama vähe kui Blair Waldorfi ja Serena van der Woodseni juontes.

Originaalfilm tegi vaid näo, et on pealiskaudne komöödia läikivast ajakirjast, tegelikult oli see terav ütlus selle kohta, kuidas mitte kaotada ennast teiste ideaalide taga ajades. Jätk on lihtsalt vahva draamakomöödia läikivast ajakirjast, mis millegi suurema poole isegi ei pürgigi.