Kümme aastat Türgi riigipöördekatsest: Erdoğani võim on sellest ajast ainult kasvanud

15. juulil 2016 üritas osa Türgi sõjaväest kukutada president Recep Tayyip Erdoğani valitsust. Riigipöördekatse lüpsis küll läbi, kuid käivitas poliitilise puhastuse, mille tagajärjed kujundavad Türgit tänaseni: süvenenud presidendivõim, massilised vallandamised ja opositsioonipoliitikute kriminaalmenetlused.

15. juuli 2016 õhtul rullisid tankid läbi Ankara ja Istanbuli tänavate. Hävituslennukid lendasid pealinna kohal, sõdurid blokeerisid Bosporuse silla. Türgi parlament sai tule alla. President Recep Tayyip Erdoğan pöördus rahva poole videoülekande teel, kutsudes inimesi tänavatele riigipöördekatse peatamiseks.

Katse nurjati samal ööl. Ametlikel andmetel hukkus 253 inimest, enamik neist tsiviilisikud. Endine Bosporuse sild on ümber nimetatud «15. juuli märtrite sillaks» ning 15. juulist on saanud Türgis riiklik püha.

Gülenistid ja suur puhastus

Türgi valitsus süüdistas riigipöördekatsetes Gülen-liikumist, mille asutas moslemivaimulik Fethullah Gülen. Kunagi olid Gülen ja Erdoğan lähilikud, koos piirati sõjaväe poliitilist mõju ja tugevdati presidendi võimu. Hiljem liit lagunes. 2016. aastaks elas Gülen juba aastaid paguluses Ameerika Ühendriikides; ta suri 2024. aastal USA-s 83-aastaselt.

Riigipöördekatse järel kuulutati Gülen-liikumine terroristlikuks organisatsiooniks. Kuus päeva pärast öist sündmust kehtestas parlament erakorralise seisukorra. See pidi kestma kolm kuud, kuid pikendati seitse korda, kokku kaheks aastaks, kuni 19. juulini 2018.

Puhastuste ulatus oli tohutu. Avalikust teenistusest ja relvajõududest vallandati üle 125 000 inimese. Aastatel 2016-2025 peeti Gülen-liikumisega seotuse kahtlusel kinni või vahistati ligikaudu 390 000 inimest, kellest umbes 113 000 paigutati eelvangistusse. Suleti 2761 asutust, sealhulgas koolid, ühendused, sihtasutused ja meediaväljaanded. Väidetava riigipöördes osalemise eest mõisteti 4130 inimesele eluaegne või raskendatud eluaegne vanglakaristus.

«Äärmiselt tsentraliseeritud struktuur»

Politoloog Ersin Kalaycioglu sõnul kestavad erakorralise seisukorra mõjud tänaseni. Kuigi see formaalselt lõpetati 2018. aastal, on selle praktikad tema hinnangul «teatud määral institutionaliseerunud». Dekreetide sagedane kasutamine, kokku 32 dekreeti kahe aastaga, tõi kaasa «äärmiselt tsentraliseeritud struktuuri». Bürokraatiast, mis toetus kunagi professionaalsetele standarditele ja erialasele pädevusele, on saanud amet, mis täidab peamiselt poliitilisi direktiive.

Opositsioonierakonnad süüdistavad valitsust puhastuste laiendamises kaugelt üle Gülen-liikumise: kriminaalmenetlused puudutasid ka lihtsalt valitsuse kriitikuid.

Presidendisüsteem ja opositsiooni tõus

Poliitiliselt lähendas riigipöördekatse Erdoğani Õigluse ja Arengu Parteid (AKP) ja ääremnatsionalistlikku Rahvusliku Liikumise Parteid (MHP). Nende toel läbis 2017. aastal rahvahääletus, mis muutis Türgi valitsemissüsteemi parlamentaarsest presidentsüsteemiks. Peaministri ametikoht kaotati, presidendi täidesaatev võim laienes märkimisväärselt. Kalaycioglu kirjeldab seda kui põhjalikku režiimimuutust: tema hinnangul on poliitiline süsteem arenenud «neopatrimoniaalse sultanismi» suunas, kus otsustav võim koondub ühe isiku kätte.

Uus süsteem sundis opositsiooni muutuma. Presidendivalimistel absoluutse enamuse nõue kohustas opositsiooniparteisid moodustama valimisliite. 2019. ja taas 2024. aasta kohalikel valimistel võitis Vabariikliku Rahvapartei (CHP) kandidaat Türgi kahe suurima linna, Istanbuli ja Ankara, linnapeavalimised.

Paljud neist opositsioonipoliitikutest seisavad nüüd ise süüdistuste ees. Tuntuim on Istanbuli linnapea Ekrem İmamoğlu, keda peetakse Erdoğani peamiseks poliitiliseks väljakutsujaks ja kes on pärast uut valimsvõitu kriminaalmenetluse alla sattunud.