Kukkunud eakate abistamine Eestis vajab püsivat süsteemi

Pärast 1. septembril toimunud muudatusi on Eestis eakate abistamine kukkumiste korral endiselt haavatav, tuginedes vaid ajutistele kokkulepetele. Vaja on luua püsiv 24/7 süsteem, mis ei sõltuks juhuslikest lähedastest või naabritest.

5. septembril sõlmiti Eestis ajutine kokkulepe, mis võimaldab kukkunud eakatele abi pakkuda ka väljaspool ametlikku tööaega. See lahendus tuli pärast 1. septembril jõustunud muudatust, millega Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) lõpetas automaatse reageerimise juhtumitele, kus puudus otsene oht elule või turvalisusele. Praegune kompromiss on siiski vaid ajutine paik, mis ei vasta fundamentaalsele küsimusele: kes tagab ööpäevaringse ja kvalifitseeritud abi igas Eesti nurgas?

Politsei ei ole koduabiline

PPA on varasemalt rõhutanud, et neil puudub vajalik varustus ja väljaõpe eakate füüsiliseks abistamiseks. 2016. aastast kehtinud töökorraldus, mis kohustas politseid kukkunud inimesi abistama, oli rajatud pigem operatiivsele kokkuleppele kui seadusest tulenevale kohustusele. Politsei statistika kohaselt oli selliseid väljakutseid ligikaudu 600 aastas. Kui tööajal korraldavad abi kohalikud omavalitsused, siis õhtusel ja öisel ajal jäi vastutus riiklikele teenistustele.

Monika Mikiver märgib oma analüüsis, et praegune süsteem, kus sotsiaaltöötaja peaks füüsiliselt inimest põrandalt tõstma, ei ole jätkusuutlik. Kõrgharidus ei anna sotsiaaltöötajale üleloomulikku jõudu ning oskamatu tõstmine võib tekitada eakale täiendavaid vigastusi. See on oskustöö, mis nõuab spetsiaalseid vahendeid ja väljaõpet, mitte pelgalt soovi aidata.

Lahendus peab olema riiklik

Eesti sotsiaalhoolekande seadus ja põhiseaduslikud põhimõtted rõhutavad vajadust toetada toimetulekut, kuid otsest kohustust tagada iga kukkunud inimese füüsiline abistamine vanaduses on keeruline üheselt sõnastada. Diskussioon on suunatud sellele, et kohalikel omavalitsustel on sotsiaalteenuste korraldamisel kaalutlusõigus, ent oodatakse, et riik tagaks vajaliku abi kättesaadavuse olenemata elukohast. Praegune killustatus, kus teenuse kättesaadavus sõltub kohaliku omavalitsuse ressursist, on paljude ekspertide hinnangul probleemne põhiõiguste tagamisel.

Eeskujusid saab otsida naaberriikidest. Soomes on kasutusel turva-auttamispalvelu, mis saadab vajadusel kohale spetsiaalse abimeeskonna. Lätis on drošības poga teenusel riiklikud standardid, mis kohustavad ööpäevaringselt reageerima. Eestis on sarnaseid mudeleid kaalutud või rakendatud väiksemas mahus, kuid üleriigiline süsteem puudub.

Süsteemi loomine ei pea olema keeruline. Häirekeskus peaks 112 kõne saamisel hindama terviseriske ja vajadusel saatma välja kiirabi. Kui meditsiiniline abi pole vajalik, peaks väljakutse suunduma regionaalsele operatiivsele abimeeskonnale, kes suudab inimest ohutult tõsta. Korduvate kukkumiste puhul peaks see teenus käivitama automaatse hindamise: ehk vajab inimene kodu kohandamist või muid abivahendeid, mis ennetaksid edaspidiseid traumasid.