Kuidas võitja-võtab-kõik-süsteem pöördus Inglismaal Tööpartei ja konservatiivide vastu

Inglismaa kohaliku valimiste tulemused näitavad, kuidas esimesena finišeerija süsteem on muutnud väiksemaid poliitilisi liikumisi, nagu Reform, ootamatult tugevaks ja traditsiooniliste suurte parteide positsiooni nõrgestanud.

Inglismaa kohalikud valimised näitasid huvitavat nähtust, kuidas valimissüsteem võib poliitiliste võimealade tasakaalu drastiliselt muuta. Esimesena finišeerija (first-past-the-post) süsteem, mida Ühendkuningriigis kasutatakse, on ajalooliselt eelistanud suuremaid valijate baase omavaid parteid, kuid praegune poliitiliste jõudude paigutus on pannud selle süsteemi paljude ees küsimuse alla.

Reform-liikumise ootamatu edu näitab, kuidas fragmenteeritud valimiskeskkond võib väiksemaid poliitilisi jõude kasvule aidata. Kui valijad jagunevad mitme valiku vahel ja ükski kandidaat ei saa selget enamust, võivad väiksemad parteid kätte saada mandaate, mis tavalisest olukorrast tunduvad märksa suuremad. Inglismaa kohalikud valimised Inglismaal tõestasid, et traditsiooniline kaheparteisüsteem pole enam sedavõrd stabiilne, kui arvati.

Tööpartei ja konservatiivsed jäid mõlemad tulemusest pettunud, kuid eri põhjustel. Konservatiividel oli kaotada rohkemalt, kui eeldati, sest paljud nende traditsioonilised toetajad valivad eelistavad nüüd teisi kandidaate. Tööpartei seevastu lootnud suuremat edu, kuid valimiste reeglid ei andnud neile nii palju kasvõit kui valimisuurused lubaksid.

See fenomen tõstatab vaieldava küsimuse: kas esimesena finišeerija süsteem teenib demokraatia eesmärke? Paljud valimiste uurijad väidavad, et proportsionaalsem valimissüsteem oleks õiglasem ja paremini kajastaks tegelikke valimiste otsuseid. Inglismaa juhtum demonstreerib, kuidas aegunud süsteemid modernsetes poliitilistes oludes võivad tekitada ootamatuid ja potentsiaalselt destabiliseerivaid tulemusi.