Kuidas toime tulla lapse väljamõeldistega ilma usaldust lõhkumata

Lapse valetamine on sageli osa arenguprotsessist, mitte pahatahtlik tegu. Artikkel selgitab, miks lapsed tõde väänavad ja kuidas vanemad saavad olukorda lahendada ilma karistuste ja hirmuta.

Lapsevanemad puutuvad varem või hiljem kokku olukorraga, kus laps räägib midagi, mis tegelikkusega ei kattu. Sageli tekitab see täiskasvanutes pahameelt, kuid psühholoogide sõnul pole väike “luiskamine” tingimata märk halvast iseloomust. See on sageli märk arenevast loovusest, soovist maailma kontrollida või vajadusest vältida ebameeldivaid tundeid.

Laste valetamine erineb täiskasvanute omast oluliselt. 2-4-aastaste puhul on tegemist sageli fantaasia ja reaalsuse segunemisega. Nad ei pruugi mõista, et nende sõnad pole tõde, vaid usuvad siiralt näiteks seda, et mänguasi liikus ise. Vanematel lastel on motiivid aga teised, hirm karistuse ees või soov endale tähelepanu tõmmata. Selles vanuses on väljamõeldised sageli katse vältida negatiivseid emotsioone või sotsiaalne eksperiment, kus katsetatakse piire.

Kui laps vahele jääb, on esimene soov sageli vihastada või karistada. See strateegia võib aga anda vastupidise tulemuse. Karistamine kasvatab lapses hirmu, mis sunnib teda tulevikus veelgi osavamalt tõde varjama. Konstruktiivsem lähenemine on jääda rahulikuks ja suunata vestlust. Selle asemel, et süüdistada, “sa valetad”, tasub esitada küsimusi, mis lasevad lapsel ise olukorda selgitada. Näiteks võib küsida: “Ma nägin midagi teistmoodi, räägime uuesti, mis juhtus?” See annab lapsele võimaluse ausaks jääda, selle asemel et suruda teda kaitsepositsioonile.

Vanemad on lastele eeskujuks ka aususe küsimuses. Kui täiskasvanu kasutab ise nn valgeid valesid, märkab laps seda varem või hiljem. Ausus igapäevastes olukordades loob turvalise keskkonna, kus laps julgeb eksida ja tõde rääkida. Usaldus on habras ja selle ehitamine nõuab aega, kuid avatud suhtlus on parim vahend, et vähendada lapse vajadust oma vigu varjata.