Kuidas Sergei Ivanov kaotas Putinile usalduse ja jäi Venemaad juhtimata

Ajakirjanik Mihhail Zygar kirjeldab oma raamatus „Kogu Kremli vägi", kuidas Sergei Ivanov oli aastatel 2005-2007 tõenäolisem Putini järeltulija kui Dmitri Medvedev, kuni ta tegi ühe fataalse vea. Ivanovi ootamatu surm on toonud selle rivaalitsemise uuesti avaliku tähelepanu alla. Raamat ilmub varsti uuesti Meduza kirjastuse vahendusel.

Moskvas on Sergei Ivanovi ootamatu surm toonud avaliku tähelepanu alla ühe Kremli ajaloo olulisema „mis oleks võinud juhtuda" küsimuse: kuidas endine kaitseminister ja Putini lähikondlane peaaegu sai Venemaa presidendiks, ja miks see siiski ei juhtunud.

Kaks kandidaati, üks troon

Ajakirjanik ja kirjanik Mihhail Zygar kirjeldab oma teoses „Kogu Kremli vägi" üksikasjalikult, kuidas Vladimir Putin otsustas 2005. aastal oma teise presidendituuri ajal tõsta kahte lähikondlast korraga: Dmitri Medvedevi sai esimeseks asepeaministriks ning Sergei Ivanovi lihtsalt asepeaministriks. Putini endiste nõunike sõnul oli see tegelikult kamuflaaž, sügisel 2005 valmistati järeltulijana ette just Medvedevi, kuid Ivanovi tõstmine pidi varjama plaani liiga ilmset selgust.

Kuid asjalood muutusid. Ivanov, keda Putin alguses pidas pelgalt Medvedevi sparringupartneriks, hakkas kaalukaussi enda kasuks kallutama. Tema rahvuslik-patriootlik retoorika leidis televisioonivaatajate hulgas selgelt rohkem vastukaja. Kremlisse lähedase ideoloog Vladislav Surkovi eelistused kaldusid samuti Ivanovi poole, talle meeldisid Surkovi loodud noorteliikumised ja ta kordas vabatahtlikult vastrevolutsioonilist keelekasutust.

Ivanov kui Nõukogude James Bond

Zygar kirjeldab Ivanovi kui ideaalset nõukogude luureohvitseri: filoloogiakoolitus, inglise ja rootsi keel, huvi balleti ja korvpalli vastu, ning iga hommikune ameerika ja briti ajalehtede lugemine, kaasas nördimine selle üle, kuidas lääs Nõukogude tegelikkust moonutab. KGB Leningradi osakonnast alustanud Ivanovi karjäär oli tegelikult edukam kui Putinil: ta töötas residentuuris Soomes ja Keenias, samas kui Putin veetis aastaid Ida-Saksamaal.

Ivanovi rahvusvahelise rolli ulatus oli suur. 2001. aastal, pärast Putini esimest kohtumist George W. Bushiga, sai Ivanovist Kremli peamine kontaktisik Washingtoni suunal, vastaspoolel tegi seda Condoleezza Rice.

Pronkssõdalasest Peterburi foorumini

2007. aasta kevadel kerkis Eesti keskseks sündmuseks pronkssõduri teisaldamine Tallinnas. Venelaste meeleavaldusi Eestis toetasid kohe Surkovi „Naši" aktivistid, kes korraldasid nii dessandi Tallinna kui ka Eesti saatkonna piiramise Moskvas, mis oli selge Viini konventsiooni rikkumine. Ivanov kohtus hiljem „Naši" aktivistidega ja tänas neid tehtud töö eest, öeldes, et „toetab patriootlikke meeleolusid".

Suvel 2007 näis Ivanov olevat võiduteel. Juunis usaldati talle Peterburi majandusfoorumi avamine, Putin esines alles teisel päeval. Ivanovi reisid maakondi pidi käisid kõigis teleuudistes, tema reitingud ületasid Medvedevi omasid selgelt.

Saatuslik viga Aasias

Siis tegi Ivanov vea, mida Kremlis ei andestata. Ühel välisviisil Aasias, kus Putin ja Ivanov arutasid õhutõrjesüsteemide tarnimist, sukeldus Ivanov vestluspartneri küsimusele vastama ilma Putinile pilkugi heitmata. Putin pöördus tema poole ja ütles vaikselt: „Mis, sa hakkad juba minu eest vastama?"

Zygar kirjutab, et Ivanov ilmselt uskus liiga kindlalt oma võiduvõimalustesse ega suutnud varjata oma soovi presidendiks saada. Kremli endiste töötajate meenutuste järgi oli just see hetk, mil Putini suhtumine muutus. 2007. aasta detsembris nimetas Putin oma järeltulijaks Medvedevi.

Ivanovi ootamatu surm on pannud paljud küsima, milline oleks olnud Venemaa ja kogu maailma saatus, kui tol Aasia-visiidil oleks Ivanov pelgalt pilgu oma ülemusele heitnud.