Kuidas riigihangete konarlik teekond sööb usaldust ja maksumaksja raha

Eesti riigihangete süsteem on sattunud tule alla, kus põrkuvad riiklik ambitsioon, läbipaistvuse puudujäägid ja erasektori rahulolematus. Alates kaitsevaldkonna salastatud miljonitest kuni ühistranspordi ja IT-arenduste küsitava efektiivsuseni, riik peab leidma tasakaalu tellija võimekuse ja turu ootuste vahel, enne kui usalduskrediit lõplikult otsa saab.

Sissejuhatus: riigihangete uus ja keeruline ajastu

27. septembri 2026 seisuga on Eesti riigihangete maastik muutunud tunduvalt närvilisemaks kui aastaid varem. Ühest küljest nõuab muutunud julgeolekuolukord kiiret ja tõhusat tegutsemist, teisalt aga on avaliku sektori tellimuste läbipaistvus ja efektiivsus sattunud teravdatud tähelepanu alla. Kui vaatame viimaste nädalate sündmusi, olgu selleks kaitsehangete vaidlused, bussipargi uuendamise plaanid või tehnoloogilised ebaõnnestumised, joonistub välja muster: riik kipub võtma endale korraga nii tellija, arendaja kui ka kontrollija rolli, jättes erasektori sageli kõrvale või vastanduma.

See ei ole enam pelgalt tehniline vaidlus riigihangete seaduse tõlgendamise üle. See on süsteemne usalduskriis, kus maksumaksja raha paigutamine tundub kohati juhuslik ja huvigruppide vahel killustunud.

Kaitsehanked: läbipaistvus vs julgeolek

Kõige teravamalt peegeldub probleem kaitsehangetes. Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse (RKIK) ümber keerlevad vaidlused, nagu hiljutine India ettevõttega Datasel seotud lugu, on tõstatanud küsimuse, kas "riigisaladuse" tempel on muutunud mugavuslahenduseks vigade varjamiseks. Kui dokumendid muutuvad kättesaamatuks, tekib paratamatult spekulatsiooniruum, mis kahjustab riigi institutsioonide usaldusväärsust.

Veelgi enam, 21. septembril avalikustatud info kaitseministeeriumi keeldumisest avalikustada Ukraina toetuse saanud ettevõtteid, rõhutab dilemmat: kus lõpeb julgeolekukaalutlus ja algab huvide konflikt või ebaefektiivne ressursside jaotamine? Ekspert Kristjan Sirp on tabavalt märkinud, et arukas tellija peab suutma vältida killustatud ja ebaefektiivseid süsteeme. Kui me ostame droone ja meditsiinivarustust "mustas kastis", siis kuidas saame olla kindlad, et need süsteemid päriselt koostöös toimivad? See on küsimus, millele Eesti maksumaksja ootab vastust, mitte vaikimist.

Bussid ja infosüsteemid: riik kui ebaefektiivne ettevõtja

Eraldi tähelepanu väärib tendents, kus riik astub otse ettevõtlusvaldkondadesse, mis on seni olnud erasektori pärusmaa. Regionaal- ja põllumajandusministeeriumi plaan soetada CO2-kvoodi rahaga ise uusi busse, selle asemel et toetada erasektori investeeringuid, on toonud kaasa terava kriitika bussiettevõtjatelt.

See on klassikaline näide "riikliku sekkumise lõksust". Väide, et riigi bussipark tagab parema teenuse, ei kattu erasektori kogemusega, kes näeb selles vaid tarbetuid kulutusi ja hooldusega kaasnevaid peavalusid. Sama kehtib IT-sektoris: 27. septembril teatatud plaan investeerida SKAIS1 süsteemi lõpetamisse ja uute lahenduste arendusse tekitab IT-ekspertides skeptilisust. Kas me kordame eelmise kümnendi vigu, kus hiiglaslikud IT-hanked neelasid miljoneid, ilma et lõpptulemus oleks kodaniku jaoks lihtsam või kiirem?

Uus lähenemine: tasustamine tulemuste järgi

Üks huvitav areng, mis 26. septembril päevakorda tõusis, on Riigikantselei Eesti.ai programmi uus mudel, kus koolitajate tasu sõltub otseselt osalejate tagasisidest. See on radikaalne samm, riik hakkab hangetes eelistama kvaliteeti kvantiteedi asemel. See võib olla märk uuest suunast, kus riik üritab vabaneda bürokraatlikust "madalaima hinna" lõksust.

Siiski jääb õhku küsimus: kas see mudel on rakendatav ka suuremahuliste kaitse- või infrastruktuuri hangete puhul? Seal ei saa hindaja olla vaid lõpptarbija, sest protsesside keerukus nõuab süsteemset ja neutraalset auditeerimist.

Mida jälgida edaspidi?

Riigihangete tulevik sõltub sellest, kas poliitiline tahe suudab üles kaaluda ametkondliku mugavuse. Järgnevatel kuudel on oluline hoida silma peal järgmistel punktidel:

1. RKIK-i tegevus: Kas Dataseli ja teiste vaidlusaluste hangete puhul suudetakse pakkuda rohkem selgust, või jätkub dokumentide salastamine, mis võib viia juriidiliste vaidlusteni riigikogus?
2. Bussihangete saatus: Kas ministeerium suudab tõestada, et riiklik bussipark on kuluefektiivsem kui erasektori partnerlus, või jääb see vaid poliitiliseks projektiks?
3. IT-hangete auditid: Kuidas hakkab SKAIS-i arendus liikuma? Kas seekord suudetakse vältida vanade vigade kordamist, kus süsteemide integratsioon ebaõnnestub?

Eesti peab muutuma "arukaks tellijaks". See ei tähenda vaid raha kulutamist, vaid oskust seada nõudmisi, mis tagavad kvaliteedi ja koostöövõime. Kui riik jätkab hangetes suletud uste taga tegutsemist või sekkumist turgudele, kus erasektor on juba efektiivsem, riskime me mitte ainult rahaliste kaotustega, vaid ka ühiskondliku usalduse murenemisega. 2026. aasta sügis on sellele ilmekas tõestus, küsimusi on rohkem kui vastuseid, ja aeg hakkab otsa saama.