Kuidas penitsilliin muutis meditsiini: 1941. aastal tehti esimene katse inimesel

Penitsilliini juhuslik avastamine ja sellele järgnenud arendustöö päästsid miljoneid elusid. Ehkki Alexander Fleming tegi esimesed vaatlused, jõuti esimese katsetuseni inimese peal alles 1941. aastal.

Penitsilliini lugu algas laboratoorses juhuses, kuid sellest kujunes üks 20. sajandi suurimaid meditsiinilisi läbimurdeid. Alexander Fleming märkas katseid tehes, et pintselhallik ehk Penicillium eritab ainet, mis pärsib bakterite kasvu. Just see avastus pani aluse antibiootikumide ajastule, kuigi ravimi praktilise ja laiaulatusliku kasutuseni jõudmine nõudis veel aastaid tööd.

Ehkki Flemingi nimi on avastusega kõige tihedamalt seotud, panustasid ravimi väljatöötamisse märkimisväärselt ka Howard Walter Florey, Ernst Chain ja Norman Heatley. Enne Flemingi 1928. aasta tähelepanekuid oli hallituse tervendav toime olnud teada juba rahvameditsiinis, kus hallitanud leiba kasutati mädaste haavade raviks. Teaduslikult kirjeldasid sarnaseid nähtusi varem John Tyndall 1876. aastal ja hiljem Ernest Duchesne, kelle uurimistöö aga toona tagasi lükati. Hiljem, 2000. aastal avaldati Costa Rica arsti Clodomiro Picado Twighti käsikirjad, mis näitasid tema vaatlusi Penicillium’i mõjust ajavahemikus 1915-1927.

Murdepunkt meditsiinis

Penitsilliini areng jõudis otsustava verstapostini 12. veebruaril 1941, mil ainet katsetati esimest korda inimese peal. See sündmus tähistas uue ajastu algust nakkushaiguste ravis. Ravimi edu oli plahvatuslik: juba 1952. aastaks toodeti ainuüksi Ameerika Ühendriikides enam kui 300 tonni penitsilliini. Alexander Fleming pälvis oma murrangulise avastuse eest 1945. aastal Nobeli meditsiinipreemia.