Kuidas Kuressaare Veevärk kalli teenusehinnaga kimpus on

Kuressaare Veevärk seisab silmitsi kõrgete tegevuskuludega, mis tulenevad killustunud taristust saarvallas ja linna keerulisest topograafiast. Ettevõtte juhtimine ja varasemad investeerimisotsused on viinud olukorrani, kus tarbijad maksavad kinni nii hajaasustuse ülalpidamise kui ka ebaefektiivsed tehnilised lahendused.

Kuressaare Veevärk haldab praegu 38 erinevat ja üksteisest sõltumatut ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni süsteemi, mis teenindavad saare erinevaid asulaid. See detsentraliseeritud mudel tähendab, et ettevõtte hooldada on kokku ligikaudu 550 kilomeetrit torustikke ning kümneid pumplaid ja reoveepuhasteid. Just see taristu killustatus on peamine tegur, mis määrab veeteenuse lõpphinna tarbijatele.

Erinevalt tihedama asustusega piirkondadest tuleb Saaremaal arvestada hajaasustuse paratamatu kulukusega. Praktikas tähendab see, et tiheasustusega alade elanikud kompenseerivad oma veearvetega maapiirkondade oluliselt suuremaid ülalpidamiskulusid. Võrdlus Tallinnaga on sellises olukorras kohatu, kuna vee-ettevõtte varade struktuur ja geograafiline ulatus on Tallinnas ja Saaremaal kardinaalselt erinevad.

Geograafilised ja tehnilised komistuskivid

Lisaks hajaasustuse väljakutsetele on Kuressaare Veevärk hädas ka linna enda taristuga. Kuna märkimisväärne osa Kuressaarest on rajatud endisele lahepõhjale, on maapind tasane ja sellel puuduvad vajalikud kalded reovee isevoolseks ärajuhtimiseks. See on sundinud ettevõtet rajama keerukaid süsteeme, kus reovett tuleb ühest punktist teise liigutamiseks pumbata kuni seitse korda, mis tõstab drastiliselt energiakulu.

Teine suurem probleem on sademevee juhtimine reoveekanalisatsiooni. "Madalamaasuse" tõttu suunatakse linna tänavatelt tulev vesi sageli kanalisatsioonitorustikesse, kus see seguneb reoveega. Vihmaperioodidel koormab see Kullimäe reoveepuhastit sedavõrd, et sademevee hulk võib ületada tavapärase reovee mahu. See põhjustab puhastis perioodilisi ülekoormusi ja tehnilisi tõrkeid.

Investeeringute küsitav tasuvus

Kullimäe puhasti tehnoloogilised lahendused ise on kujunenud ettevõttele suureks finantskoormaks, neelates ligikaudu poole kogu elektrienergia vajadusest ja kolmandiku tegevuskuludest. Mitmed varasemad laienemisprojektid, nagu näiteks Mändjala või Leisi ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni rajamine, on tehtud eeldustel, mis ei ole majanduslikult end ära tasunud.

Ettevõtte juhtimine on viinud olukorrani, kus uued investeeringud tõstavad teenuse hinda püsivalt, ilma et need tooksid kaasa oodatud majanduslikku efektiivsust. Tulemuseks on olukord, kus varasemad strateegilised otsused on jätnud tarbijad kandma koormat, mida põhjustavad nii looduslikud tingimused kui ka aastate jooksul tehtud investeeringud, millel puudub selge majanduslik põhjendus.