Kuidas 2008. aasta linateos „Mina olin siin“ Tallinna ja noorte argipäeva jäädvustas

René Vilbre 2008. aasta mängufilm „Mina olin siin“ tõi ekraanile Sass Henno romaani ning pakkus karmi pilgu 2000ndate keskpaiga Eesti noorte ellu. Linateosest on aastatega kujunenud ajastu dokument, mis illustreerib tollast sotsiaalset tegelikkust ja linnakeskkonda.

Aastal 2008 jõudis kinodesse režissöör René Vilbre linateos „Mina olin siin: Esimene arest“. Film põhines kirjanik Sass Henno samanimelisel romaanil, mis oli avaldatud kolm aastat varem, 2005. aastal. Teos keskendus noore peategelase Rassi valikutele, mis viisid ta narkootikumide ja kriminaalse keskkonna mõjusfääri, pakkudes vaatajatele toorest ja kompromissitut vaadet Euroopa Liiduga liitunud Eesti ühiskonnale.

Raamatust ekraanile toomine

Stsenaariumi kohandamine romaanist filmiks osutus keeruliseks protsessiks, milles osales ka Sass Henno ise. Filmitegijate eesmärk oli säilitada algmaterjali dialoogide ehedus, vältides täiskasvanute ettekujutust noorte kõnepruugist ja kasutades selle asemel slängi, mida noored tegelikult rääkisid. Projekti juures pidasid loojad oluliseks mitte pehmendada loo teravaid nurki, mistõttu portreteeriti narkosõltuvust, vaesust ja sotsiaalset tõrjutust otsekoheselt.

Peaosatäitja Rasmus Kaljujärve valik osutus keskseks elemendiks, kuna näitleja suutis kehastada tegelast, kes oli samaaegselt haavatav ja trotslik. Lisaks astusid filmis üles toona tõusvate tähtedena tuntud Märt Pius, Marilyn Jurman ja Hele Kõrve.

Tallinn kui võttepaik

Võtted toimusid suuresti Tallinnas, kus meeskond vältis linna ilustamist. Selle asemel otsiti paiku, mis peegeldasid 2000ndate keskpaiga räämas sisehoove, hämaraid kortereid ja öist tänavamelu. Kuna eelarve oli piiratud, tuli võttemeeskonnal rakendada loomingulisust, töötades tihti öötundidel, et saavutada vajalikku atmosfääri ja valgustust.

Muusika valik oli lavastuse üks nurgakive. Soundtrack, mis ühendas kodumaiseid artiste ja rahvusvahelisi palasid, aitas jutustada peategelase sisemaailmast. Paljud filmis kõlanud lood jõudsid toona raadioedetabelitesse ja said hiljem lahutamatuks osaks 2000ndate lõpu popkultuurist.

Sotsiaalne tagasiside

Esilinastusel pälvis film vastakaid reaktsioone. Kriitikud kiitsid teose julgust, kuid vanem põlvkond väljendas kohati vastuseisu filmi keelekasutuse ja maailmavaate suhtes. Koolides on filmi kasutatud arutelude alusena narkomaania ja kriminaalse elustiili ohtudest. Kaasajal on linateos säilitanud oma koha sotsiaalse dokumendina, mis illustreerib toonast linnaruumi ja noorte omavahelist suhtlust enne nutitelefonide laialdast levikut.