Kuidas 19. sajandi Eestis õunaraksus käimine kohtuteed ja vitsakaristuseni viis

Kuigi tänapäeval peetakse võõrast aiast õunte näppamist sageli süütuks lapsepõlve ulakuseks, olid 19. sajandi Eestis tagajärjed märksa rängemad. Toonased vargused viisid tihti kohtu ette ja päädisid füüsilise karistusega, mida pidid tihti teostama laste endi emad.

Umbes 150 aastat tagasi, kui Eesti taludes hakkasid kuju võtma esimesed korralikud õunaaiad, oli nende rajamine kulukas ja vaevanõudev ettevõtmine. Saak oli peremeestele väärtuslik vara, mida kaitsti kiivalt nii koerte kui ka eluruumide akende lähedusse istutatud puudega. Just see periood sünnitas ka tänini tuntud väljendi «raksus käimine», mis viitab otse okste murdumisel tekkivale järsule helile.

Rangemad karistused kui tänapäeval

Toona ei vaadatud võõras aias käimisele läbi sõrmede. Kui tänapäeval peetakse herne- või õunavargust pigem vähetähtsaks, siis 19. sajandil võis selline tegevus lõppeda ametliku kohtuistungiga. Ajalooliste andmete kohaselt, näiteks 1874. aastal Piilsi külas Avinurme kandis, jõudis kohus otsustada 13-14-aastaste poiste karistuse, kes olid vahele jäänud mõne kuni paarikümne õuna näppamisega.

Piret Haav, kes on uurinud Avinurme piirkonna ajalugu, tõdeb, et kohtus määrati tol ajal kas rahalisi trahve või füüsilist nuhtlust. "Vitsahoopide arv oli erinev ja erines ka rahaline karistus. See ulatus 50 kopikast kuni paarikümne rublani või siis 10 kuni 30 vitsahoobini," selgitas Haav. Huvitaval kombel keeldusid paljud isad kohtu ette ilmumast, kartes, et neile endilegi võidakse määrata füüsiline karistus, mistõttu langes vitsutamise kohustus tihti emade õlule.

Väljendi tähendus ja muutuv moraal

Keeleteadlaste hinnangul on «raksus käimine» emotsionaalselt laetud tegevus, mille kohta on eesti keeles läbi aja kujunenud arvukalt sünonüüme. Eesti Keele Instituudi sõnavarauurija Iris Metsmägi märgib, et tegemist on helist lähtuva kujundiga, mis on kinnistunud rahvakeelde tänu oma kirjeldavale olemusele. Vargil käimine on läbi aegade olnud ühiskondlikult taunitav, kuid kahekordne moraalinorm on püsinud: kui minevikus oli tegemist rangelt karistatava vargusega, siis tänapäeva ühiskonnas suhtutakse sellisesse «naabriaiast näppamisse» pigem kui teatud liiki traditsiooni või lapsepõlve osasse, kuigi omandiõiguse rikkumine on juriidiliselt sama.