Kristel Leif: Eesti vähiravi vajab kiiremat tähelepanu diagnoosijärgsele toimetulekule

MTÜ Onkoloogika esindaja Kristel Leif tõdeb, et vähiravi ja diagnoosijärgne tugi on Eestis alarahastatud ning riiklik vähitõrje tegevuskava on suuresti täitmata. Patsiendiühendused ootavad selgemat strateegilist tuge ja lubatud tegevuskava eesmärkide elluviimist.

Kristel Leif, kes esindab vähipatsiente ühendavat MTÜ-d Onkoloogika, tõdes, et Eesti tervishoiusüsteemis vajab kõige kriitilisemat tähelepanu just elu vähiga ja diagnoosijärgne toimetulek. Leifi sõnul on tegemist valdkonnaga, mis on aastaid alarahastatud ning kus puudub riigi strateegiline tugi patsientide toetamiseks.

Riiklik tegevuskava on jäänud paberile

Eesti vähiorganisatsioonid on pöördunud sotsiaalministeeriumi ja riigikogu sotsiaalkomisjoni poole, juhtides tähelepanu riikliku vähitõrje tegevuskava ebaõnnestumisele. Ehkki vähk on ainus tervisemure, millele on Eestis koostatud kümneaastane riiklik strateegia, näitavad vahehindamise tulemused, et sellest on realiseerunud vaid marginaalne osa.

Leif rõhutab, et strateegia eesmärkide täitmiseks kolmanda sektori organisatsioonidega koostööd pole kaasas käinud vajalikke rahalisi vahendeid. Samal ajal kui mõned patsiendiühendused, nagu Eesti Vähiliit või Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit, on saanud vastavalt 26 000 ja 16 000 eurot tegevustoetust, on Onkoloogika jäänud riikliku rahastuseta.

Rahastus ja kultuurilised barjäärid

Patsientide eestkõneleja sõnul on sektori rahastamisega seotud ka kultuuriline barjäär. Leif nendib, et paljudel valdkonnas tegutsejatel on "valehäbi" küsida tasu oma töö eest, kuna tegevus on ajendatud missioonitundest. See mentaliteet vajab muutmist, sest tegemist on erialase tööga, mis nõuab pühendumist ja spetsiifilisi teadmisi.

Praeguses vaimse tervise kriisis ja spetsialistide puuduses oleks riigile tark investeering kaasata rohkem eksperte, kel on motivatsioon valdkonna edendamiseks. Leif lükkas tagasi jutud täiendavatest kärbetest, viidates sellele, et vähiravi on juba aastaid olnud alarahastatud ning vajab pigem suuremat panustamist diagnoosijärgse elukvaliteedi tagamisse.