Kriitik: „Toy Story 5" on Pixari nõrgim film, mis teenib vaid Walt Disney kassat

Maailmalevisse jõudis animafilmi „Toy Story" viies osa, kuid filmikriitik Anton Dolin hindab seda kõige nõrgemaks kogu frantsiisi filmidest. Režissöör Andrew Stantoni uudisteosest puuduvad originaalsed ideed ning film on valminud peamiselt Walt Disney korporatsiooni kasumieesmärkide täitmiseks. Film käsitleb tahvelarvuti ohtu lastele, kuid jääb sõnumiga pealiskaudseks.

Maailmalevisse on jõudnud Pixari animafilmi „Toy Story" viies osa, milles kauboi Woody naaseb pensionilt, et päästa oma mänguasjaseltskonnas oma perenaine tüdruk Bonnie digisõltuvuse küüsist. Filmikritik Anton Dolin leiab, et teos on frantsiisi nõrgim lüli, ja seda eelkõige seetõttu, et see on esimene „Toy Story" film, mille loomisega ei olnud seotud frantsiisi kaaslooja John Lasseter.

Hea, kuid mitte piisavalt hea

Dolini hinnangul pole filmil otseselt midagi halba, see lihtsalt ei ole piisavalt hea. Pixarile iseloomulik visuaalne täpsus ja armastus on alles, filmis on hulgaliselt naljakaid stseene ning ka elusolend, joonistatud kodus elav siga. Nii nostalgiaküllased vanemad vaatajad kui ka väikelapsed leiavad filmist meelelahutust, kuid frantsiisi varasemate osadega võrrelda on raske.

Selle asemel et lasta Woodyl rahulikult pensionile jääda, nagu neljandas osas tehti, tõmbab uus lugu ta tagasi aktiivsele tegevusele. Põhjuseks on roheline tahvelarvuti konnakujulises korpuses nimega Lilypad, kellele Bonnie vanemad tütrele kingiks teevad. Bonnie upub virtuaalmaailma ning mänguasjad, Jessie, Buzz ja Woody, peavad ise võitlusse astuma.

Sotsiaalreklaam konservatiividele?

Dolin toob välja, et film sobiks justkui konservatiivse erakonna sotsiaalreklaamiks: „Viskage kõrvale ajusid mürgitavad vidinad ja meenutage armsaid kosmonaute ning vapraid kauboisid!" Samas ta tunnistab, et Pixari stsenaristid ei ole siiski nii otsekohesed, hiljem selgub filmis, et ka ekraanidel on oma väärtus, ning peamine sõnum jääb truuduseks päris sõprusele.

Režissöör Andrew Stantonile, kelle varasemad tööd „Leidmäss Nemo" ja „WALL·E" on Pixari tippteoste hulgas, on see 250 miljoni dollari eelarvega film tema karjääri nõrgim teos. Kõrvaltegelased on jäänud visandlikuks, mitmed süžeeliinid on laenatud varasematest osadest ning tualettihuumor tundub olevat sobimatuks pandud. Lõpupõgon on lavastatud rutiinselt ning lõputiitrite saatel kõlav Taylor Swifti laul, mille tootmisele kulus ilmselt märkimisväärne osa eelarvest, jätab külma.

Kasumi nimel tehtud film

Dolini sõnul oli Pixar sunnitud filmi tootmisse käivitama Walt Disney juhtkonna nõudel. Seda kinnitab ka see, et stuudio töötab samal ajal järgude kallal mitmele teisele oma suurte frantsiisidele, nii „Incredibles 3" kui ka „Coco 2". Kriitik tunnistab, et vaatajate armastus frantsiisi ikoonilistele tegelastele võib filmi puudused kompenseerida, kuid see on pigem lohutus kui kiitus.