Kosovo keelas Serbia ministrile igaveseks sissesõidu etniliste puhastuste avalduse tõttu

Kosovo kuulutas Serbia riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse ministri Snežana Paunovići persona non grataks pärast seda, kui too ütles, et oleks Slobodan Miloševići asemel 1998. aastal Kosovos etnilise puhastuse läbi viinud. Euroopa Liit mõistis avalduse hukka. Vučić on vaikinud. Skandaal tabas Serbiat hetkel, mil arutati ELi liitumisläbirääkimiste uue klastri avamist.

Kosovo siseministri kohusetäitja Xhelal Sveçla teatas, et Serbia riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse minister Snežana Paunovič on tunnistatud persona non grataks: talle kehtib alaline sisenemis- ja transiidikeeld kogu Kosovo territooriumil. Põhjuseks on Paunovići 11. juulil 2026 televisioonisaates öeldud sõnad, et oleks ta olnud Slobodan Miloševići asemel 1998. aastal, oleks ta «Kosovos etnilise puhastuse läbi viinud».

Mis täpselt öeldi

Paunovič esines proserbilikul telekanalil Kurir saates «Neispričano» («Ütlemata»). Seal lausus ta: «Kui ma oleksin olnud Miloševići kohal 1998. aastal, oleksin ma Kosovos etnilise puhastuse läbi viinud. Ja see on kõige karmim sõnastus, mida ma kunagi olen öelnud. Mitte nii nagu nad tahavad meid likvideerida, vaid nii, et kõik, kes ei tunne end Jugoslaavia Liitvabariigi elanikena, läheksid riiki, mida peavad oma kodumaaks.»

Minister on sündinud Kosovo linnas Pećis ning esindab Sotsialistlikku Parteid Serbias (SPS), mille asutas ja mida juhtis kuni surmani Milošević. SPS on praegu president Aleksandar Vučići valitsuskoalitsiooni partner. Kriitikalaine peale Paunovič vabandust ei palunud, vaid teatas, et «ei loobu SPS-i poliitikast». Instagramis lisas ta, et «territooriumi ära võtmine, inimeste tapmine, organitega kauplemine, kalmistute ja kirikute lõhkumine on lubatud, aga minu avaldus on skandaal».

Reaktsioonid Serbias

Serbia võimuringkonnad lõhenesid. Asepeaminister ja SPS-i juht Ivica Dačić astus kaaslase kaitseks välja, nimetades kriitikat «häbiväärseks ja silmakirjalikuks» ning viidates, et kriitikud on aastaid vaikinud «serbide etnilisest puhastusest Kosovos ja Metohijas», tema sõnul pagendati 1999. aastal sealt 240 000 serbi, kellest naasis alla 10 000. Parlamendi esimees Ana Brnabić ütles, et Paunovič on ise «serbia rahva etnilise puhastuse ohver», kuid rõhutas, et avaldus ei väljenda Serbia ametlikku poliitikat.

SPS-i aseesimees Branko Ružić distantseerus seevastu kolleegist, öeldes, et etniline puhastus «ei ole kunagi olnud partei poliitika». Mitu opositsiooniparteid, Vojvodina Sotsiaaldemokraatide Liiga, Serbia Keskel ja Serbia Kodanike Liikumine, nõudsid ministrilt tagasiastumist ning mõned ka kriminaalvastutust. Inimõigusaktivist Nataša Kandić, Humanitaarõiguse Fondi asutaja, kirjutas, et Paunovič «ei räägi EL-i teel oleva Serbia nimel, vaid 1990ndate sõdade ideoloogia nimel».

Vučić on avalikult vaikinud. 14. juulil viibis ta Pariisis sõjaväeparaadil Emmanuel Macroni kutsel ega lausunud Paunovići skandaali kohta sõnagi.

EL hoiatab Serbiat

Euroopa Komisjoni esindaja Anita Hipper rõhutas, et «Euroopas pole kohta retoorikale, mis õigustab ja propageerib etnilisi puhastusi», ning juhtis tähelepanu, et sellised avaldused on vastuolus Serbia kohustustega Brüsseli vahendatava Belgradi-Priština dialoogi raames. ELi laienemisvolinik Marta Kos mõistis ministri sõnad samuti hukka. Europarlamendi saadik Sandro Gozi ütles, et Serbia «ei saa veenvalt kinnitada pühendumust EL-i liikmesusele, kuni selle valitsuse liikmed taaselustab Miloševići-aegset retoorikat ja ideoloogiat».

Belgradis asuva Praktilise Poliitika Keskuse juht Dragan Popović ütles, et Paunovič «ütles avalikult vaid seda, mida enamik võimuliitlastest mõtleb», ning pidas Dačiči avaldust koguni ohtlikumaks, kuna too on kogenud poliitik. Priština instituudi Musine Kokalari analüütik Belgjzim Kamberi tõdes, et usaldust poolte vahel on võimatu üles ehitada, kuni etniliste puhastuste retoorika kõlab kõrgeimatelt riigiametnikelt ilma poliitiliste tagajärgedeta.

Kosovo konflikt: taust

Kosovo konflikt sai hoo sisse 1989. aastal, kui Belgrad tühistas Kosovo laialdase autonoomia ja albaanlased vallandati massiliselt riigiasutustest ning politseist. Pärast aastatepikkust rahumeelset vastupanu asus relvi kasutama Kosovo Vabastusarmee, mis alates 1996. aastast ründas politseijaoskondi ja tsiviilisikuid. Belgrad vastas karistusoperatsioonidega: 1998. aastal algas Drenicas täiemahuline sõda ning sadadest tuhandetest albaanlastest said pagulased.

Pärast Rambouillet' läbirääkimiste läbikukkumist algatas NATO 1999. aasta märtsis ilma ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadita pommitamised, mille käigus hukkus eri hinnangute kohaselt mitu sadat kuni kaks tuhat tsiviilisikut. Samal ajal deporteerisid Serbia jõud üle 850 000 Kosovo albaanlase, selle eest mõistis Haagi tribunal Yugoslavia kõrgema juhtkonna süüdi. Pärast sõja lõppu 1999. aasta juunis lahkus piirkonnast ÜRO andmetel umbes 215 000 serbi ja muud mittealbaanlast.

Kosovo kuulutas iseseisvuse välja 2008. aastal. Seda tunnustab üle 110 riigi, sh USA ja 27 ELi liikmest 22. Serbia kandidaadistaatusel ELis on alates 2012. aastast peamise takistusena seisnud suhete normaliseerimine Prištinaga. Haagi erituomiol loetakse 16. septembril ette otsus endiste Kosovo Vabastusarmee komandöride, sh endise presidendi Hashim Thaçi üle, kellele prokuratuur nõuab 45-aastast vanglakaristust sõjakuritegude eest.