Koolitaja Signe Ventsel: «Jasperile on muidugi rohkem lubatud kui mu kahele lapsele»

Koolitaja ja mentor Signe Ventsel räägib oma kaheksa-aastasest Walesi springerspanjelist Jasperist, kes tõi perre tagasi rõõmu pärast eelmise koera ootamatut surma. Signe tunnistab naeratades, et on oma neljajalgsele lemmikule rohkem andestav kui oma lastele.

Koolitaja, mentor ja iseenda boss Signe Ventsel saabub fotostuudiosse alati koos oma Walesi springerspanjeli Jasperiga, ja koer varastab kohe kogu tähelepanu. Ruumis levib elevus, inimesed jooksevad koera hellitama ja küsivad luba pai teha.

Jasper on kaheksa-aastane ja mänguhimuline nagu kutsikas. Grimmitoolis istudes krõbistas ta põrandal rahulikult porgandit, kuid omaette olemise isu sai varsti otsa, ta haugas nõudlikult ja püüdis omaniku sülle ronida. «Jassu, palun kannata veel natuke, varsti saad,» lohutas Signe teda. Niipea kui Signe toolist tõusis, tormas koer talle otse kaissu.

Leina asendas armastus

Jasperist sai pereliige pärast valusat kaotust. Eelmine koer suri ootamatult südameatakki varahommikul õue minnes. «Nutsin kaks nädalat järjest iga päev hommikust õhtuni ja olin mitu kuud lohutamatus leinas,» meenutab Signe. Ta lisab, et lemmiku kaotust on kohati isegi raskem üle elada kui inimese surma, süümepiinud on tohutud, sest loom ei suuda öelda, kas tal oli valu.

Uue koera projekti võttis käsile Signe vanem tütar. Ta teatas ühel päeval, et nädalavahetusel minnakse Jõgevamaale pesakonda vaatama. Otsus sündis hetkega, kui Signe nägi Jasperi isa, koer puges kohe külje alla ja tahtis sülle. «Ütlesin, et selle koera me võtamegi,» meenutab Signe.

Diivanikoer teraapiaks

Signe ütleb, et valis teadlikult just sellise koera, keda saab kaisutada ja kes tuju tõstaks. «Jasper asendas meie kurvameelsuse kohe oma armastusega.» Ning küsimusele, kas Jasperile on rohkem lubatud kui lastele, vastab Signe muiates jaatavalt: «Muidugi on.»