Koolikohustuse pikendamine Eestis toob vaidluse töövihikute rahastamise üle

Gümnaasiumiastme koolikohustuse tõstmine 18. eluaastani on tekitanud vastuolu, kus peredelt oodatakse kulutusi töövihikutele. Koolijuhid ja haridusministeerium on eriarvamusel, kas praegune olukord tagab kõigile õpilastele võrdsed võimalused hariduse omandamiseks.

Eestis on gümnaasiumihariduse muutmine kohustuslikuks kuni 18. eluaastani toonud kaasa terava majandusliku küsimuse: kes peaks kinni maksma töövihikud, mille maksumus võib ulatuda märkimisväärsete summadeni. Kui varem oli gümnaasium valikuline haridustee, siis nüüdne koolikohustus on muutnud olukorda, kus lapsevanemad seisavad silmitsi varjatud kuludega, mida riik ei kompenseeri.

Kulud võivad olla koormavad

Tallinna koolijuhtide ühenduse esinaine ja Nõmme põhikooli direktor Õnnela Leedo-Küngas selgitas, et koolid ei ole saanud lisaraha kohustusliku õppeaja pikendamisega kaasnevate kulude katteks. See tähendab, et paljudes koolides peavad pered ise soetama töövihikuid, mida mõnes aines peetakse õppetöö toetamiseks vältimatuks.

Tartu Miina Härma gümnaasiumi direktor Ene Tannberg tõi välja, et nende koolis tuleb õpilastel näiteks inglise keele õppekomplektide eest tasuda märkimisväärseid summasid. Samas on koole, kus töövihikutest on loobutud. Näiteks Põltsamaa gümnaasiumi direktor Annela Ojaste märkis, et nemad eelistavad gümnaasiumiastmes digitaalseid lahendusi nagu Opiq või TI-hüppe programm, mistõttu töövihikute hind pole nende koolis fookuses.

Ministeeriumi nägemus vastutusest

Haridusministeerium ei käsita töövihikute maksumust võrreldavana õppekäikude keelatud lisatasudega. Ministeeriumi asekantsler Vallo Koppel rõhutas, et lapsevanema roll on luua kodused eeldused õppimiseks, mis hõlmab isiklikke tarbeid nagu kirjutusvahendid ja vihikud.

«Kui õppetöö läbiviimiseks on vaja konkreetseid õppematerjale või vahendeid, mis on vajalikud õppekavas kirjeldatud õpitulemuste saavutamiseks, peab kool korraldama nende kättesaadavuse õpilastele,» ütles Vallo Koppel.

Alarahastus takistab lahendusi

Koolide õppevahendite toetus on püsinud pikemat aega muutumatuna, olles inflatsiooni tõttu oma väärtust kaotanud. Koolijuhid nendivad, et isegi kui nad sooviksid töövihikuid ise rahastada, ei võimalda praegune eelarvepoliitika seda teha.

Olukorra teeb keeruliseks ka hirm haridusliku segregatsiooni ees. Juhul kui töövihikute ostmine jääb vabatahtlikuks, kuid vajalikuks, tekib olukord, kus tugevama sotsiaalmajandusliku taustaga perede lapsed pääsevad ressurssidele ligi, teised aga peavad leppima piiratumate võimalustega. See seab kahtluse alla põhiseaduses sätestatud õppemaksuta hariduse põhimõtte.