Kool tunneb lapsi paremini kui riiklikud juhendid, leiab Tallinna tehnikagümnaasiumi direktor

Tallinna tehnikagümnaasiumi direktor Martin Medar analüüsib, kuidas erinevad hariduspoliitilised vaidlused, tehisaru kasutamine, õppekäigud, õppimiskohustus ja eestikeelsele ülemineku, on seotud ühe põhiküsimusega: kui palju riik koolide omanäolisuse ja paindlikkusele usaldab.

Tallinna tehnikagümnaasiumi direktor Martin Medar tõstatab oma arvamuskirjutises Eesti haridussüsteemis toimivate paralleelavalduste teemat. Tema sõnul käib ühiskonnas korraga mitme oluline vaidluse käigus, mis puudutavad tehisintellekti rolli klassiruumides, õppekäikude korraldamist, õpilaste õppimiskohustuse tagamist ja kohalike kõrgkoolide ning tööandjatega tehtavat koostööd.

Direktori analüüsi järgi on praegu aktuaalne ka küsimus eestikeelsele õppele üleminekust, õpetajate järelkasvu puudusest, sisseastumissüsteemi reformist ning riikliku õppekava suhtest koolide omanäolisusele ja valikainetele. Medar rõhutab, et kuigi need teemad paistab olevat erinevad, ühendab neid üks sügav ja läbiv lõim.

Selle läbiva teemana nimetab Medar küsimust, kas riik usaldab koole piisavalt. Tema sõnul ei ole see usalduskysimus oluline ainult siis, kui koolipidajaks on riik ise, vaid ka kohaliku omavalitsuse hallatavatele koolidele. Direktor viitab, et kooli administratsioon ja õpetajad tuntakse oma õpilasi praktikas paremini kui ükski riiklik juhend või õppekava suudab ette kirjutada.

Medar väidab, et praeguste hariduspoliitikakaasuste lahendamisel peab kesksel kohal olema usaldus, usaldus koolide juhtkonna, õpetajate ja nende professionaalsetesse otsustesse. Tema nägemus näitab, et liigne ülalt-pealt juhtimise ja kontroll ei paku lahendusi komplekssele haridusmaastikule.