Kolumn: suvevaheaeg on vanemate kolme kuu košmaar

Heidi Ruul kirjutab, kuidas lastel on suvevaheaeg seotud vabaduse ja lõõgastusega, samas kui paljude vanemate jaoks tähendab see ligi kolme kuu pikkust topelttöö perioodi. Kolumn tõstatab küsimuse, kuidas ühildada lapsehoiu vajadus ja töökohustused suve jooksul.

Suvevaheaeg saabub igal aastal lastele kui oodatud vabadus, koolitasku heidetakse kõrvale, äratuskell kaotab tähtsuse ja päevadesse mahub rattasõit, jäätis ning sõpradega koos olemine. Kuid nende samas majas elavatele vanematele algab hoopis teistsugune ajavahemik.

Paljud vanemad seisavad iga suve alguses küsimuse ees, kuidas täita ligi kolm kuud kestvat lõhet laste vaba aja ja enda töögraafiku vahel. See tähendab sageli laagrite planeerimist, vanavanemate appi kutsumist, tööpäevade nihutamist ja pidevat logistilist mõistatust.

Küsimus ei ole ainult praktilises korralduses. Paljudele vanematele toob suvevaheaeg kaasa süütunde, kas olla hea töötaja või kohal olev lapsevanem? Mõlemat täielikult ei tundu võimalik olevat. Sellest pingest kirjutab kolumnist Heidi Ruul, kes küsib otse: kas suvevaheaeg peaks ikka nii käima?

Probleem puudutab eriti neid, kellel puudub paindlik tööaeg või kaugtöö võimalus. Kui kontor nõuab kohalolekut ja laps on kodus, jääb keegi alati hätta. Lahenduseks pakutakse tihti tasulisi laagreid, kuid need on peredele märkimisväärne lisakulu.

Suvevaheaja korraldus on ühiskonnapoliitiline teema, mitte üksnes iga pere isiklik mure. Kolumn kutsub mõtlema, kas praegune koolivaheaegade mudel vastab tänapäeva töötava vanema tegelikkusele, ja kas riik ning tööandjad saaksid selles rohkem toetada.