Kõik tahavad maksu langetada, aga kes selle kinni maksab? Oktoobri maksuvaidlused näitavad Eesti eelarveauku

Oktoobri esimese kolme nädala maksuuudised Brüsselist Kohtla-Järveni on tegelikult üks vaidlus: igaüks tahab maksukoormust vähendada, kuid raha tuleb kuskilt mujalt. Valio Eesti juht ja Riigikogu liige Lauri Laats tahavad toidu käibemaksu langetada, Kohtla-Järve kahekordistab maamaksu teist aastat järjest ja Euroopa Komisjon otsib raha USA tehnoloogiahiidudelt. Ainus kulutu leevendus on Maksu- ja Tolliameti palgaandmete lihtsustus. Märtsis 2027 toimuvate Riigikogu valimiste eel muutub küsimus „kes maksab“ keskseks.

Neli lugu, üks küsimus

Oktoobri esimese kolme nädala jooksul on maksuteemalisi uudiseid tulnud eri suundadest. 7. oktoobril kirjutasime, et Euroopa Komisjon otsib viise, kuidas suurte USA tehnoloogiaettevõtete arvelt rohkem tulu koguda, ilma et see vallandaks kaubandussõja, millega USA administratsioon on ähvardanud. 8. oktoobril teatas Maksu- ja Tolliamet (MTA), et ettevõtjad saavad palgaandmed edastada otse raamatupidamistarkvarast ning peavad need e-MTA keskkonda käsitsi sisestama enam mitte. Samal päeval nõudis Valio Eesti juht Maido Solovjov, et valitsus langetaks põhitoiduainete käibemaksu. 14. oktoobril selgus, et Kohtla-Järvel kahekordistub maamaks teist aastat järjest. 19. oktoobril pakkus Riigikogu liige Lauri Laats toidukaupade käibemaksu langetamist ja selle katteks pangamaksu.

Üksikuna lugedes on need eri teemad. Koos lugedes joonistub välja üks muster: maksukoormusest ollakse väsinud kõigil tasanditel, ent igal tasandil jõutakse samale järeldusele, raha peab tulema kellegi teise taskust. Brüsselis oodatakse seda USA suurfirmadelt, Laatsi arvates pankadelt, Kohtla-Järvel kinnistuomanikelt, kuna linnal pole muud kohta, kust võtta.

Mis tegelikult juhtus

Solovjovi sõnum on lihtne: toiduainete hinnatase on Eestis tõusnud Euroopa tippu ja majapidamised vajavad leevendust. Ta pöördus valitsuse poole, et põhitoiduainete käibemaksu alandataks. Tegemist on tööstuse esindaja seisukohaga, mitte valitsuse ettepanekuga, ja meie kajastuses ei sisaldu tema täpseid arvutusi ega soovitud määra.

Eelmisel nädalal tuli sama teemaga Riigikogust Laats. Tema ettepanek erineb Solovjovi omast ühes olulises punktis: ta ütleb ka, kust raha võtta. Laats tahab hinnatõusu survet vähendada eelkõige madala sissetulekuga inimeste jaoks ning katta kulu pangasektori täiendava maksustamisega. Täpset maksumäära ega eelarvemõju meie allikates ei ole, nii et ettepanekut on praegu võimalik hinnata põhimõttena, mitte arvutusena.

Kohtla-Järve juhtum on teine nägu samast probleemist. Linn tõstab maamaksu, et katta eelarve vajadusi ja kasvavaid kulusid, ning kinnistuomanikke ootab ees teine järjestikune kahekordistumine. Kohalikel omavalitsustel on maamaksumäära määramisel seaduse järgi vabadus teatud vahemikus ja Ida-Virumaa linnad on sellises olukorras, kus teisi suuri tulubaase napib. Kui palju tavalise kinnistuomaniku maksusumma tegelikult kasvab, jääb meie praegusest kajastusest välja.

Miks see Eesti inimesele korda läheb

Toit. Eesti käibemaksu standardmäär on 24%, ja põhitoidukaupadele sooduskäibemäära ei kohaldata. Põhjapoolsetes naabrites on teisiti: Rootsis on toidu käibemaks umbes 12% ja Soomes veidi üle kümne protsendi (14% ümber). Seega ei ole Solovjovi ja Laatsi idee Euroopa mõistes eriskummaline. Küsimus on kompromissis, mille Eesti on seni teinud: lihtne ja ühtne käibemaks vähese erandite hulgaga, mida on peetud tõhusaks ja korruptsiooniohtlikuks vähem kui keerukat süsteemi.

Tõsi on ka see, et toiduhind lööb kõige rängemalt neid, kelle kulutustest toit moodustab suurema osa. See on Laatsi argumendi tuum. Vastuargument on, et üldine toidu käibemaksu langetamine soodustab ka jõukaid, sest nemad ostavad toitu samuti ega pruugi hind poes langeda nii palju kui maksuvähendus: osa võib jääda vahendajate marginaali. Mõlemad seisukohad on tavapärased maksuvaidluse argumendid ja Eesti andmetel põhinevat hinnangut meie kajastuses ei ole.

Kodu ja kinnisvara. Kohtla-Järve inimeste jaoks tähendab maamaksu kahekordistumine otsest kulu, mida ei saa vältida. See puudutab eriti pensionäre ja väiksema sissetulekuga pereomanikke, kellel on maa, aga mitte nii palju raha.

Ettevõtjad. MTA muudatus on selles komplektis ainus, mis ei nõua kelleltki lisamaksmist. Kui palgaandmed jõuavad otse raamatupidamistarkvarast ametisse, väheneb käsitsi sisestamise töö ja sellega vigade võimalus. Eesti maksusüsteemi tugevus on olnud elektrooniline asjaajamine, ja see samm kuulub samasse traditsiooni. Samas ei maksa liialdada: halduskoormuse vähenemine ei asenda maksumäära muutust.

Tabel: kes tahab mida ja kes maksab

Tabelist paistab, et ainult kaks tegijat, Laats ja Komisjon, nimetavad kinnimaksja. Solovjovi nõudmine on ilma katteta ja Kohtla-Järve otsus on sisuliselt lõppjärelduse tulemus, kus katteallikas on kitsas.

Brüsseli tagaplaan

Komisjoni plaan on Eestile asjakohane kahel põhjusel. Esiteks püüab EL maksutulu juurde saada olukorras, kus liikmesriikide eelarved on pinges. Teiseks tuleb seda teha nii, et Washington ei võtaks sammu vastuvõetamatuna. Meie allikate järgi ei ole Komisjoni täpsed ettepanekud veel selged, seega ei saa praegu öelda, kas ja kuidas need Eestit mõjutavad.

Eesti on tuntud ettevõtte tulumaksu eripära poolest: tulu maksustatakse alles jaotamisel. See teeb Eesti huvi mis tahes ELi tasandi ettevõtte maksustamise reeglite muutuse vastu eriti teravaks, sest uus süsteem võib põrkuda siinse mudeliga. Sellest tuleks eraldi uurida, kuid praegu on see meie tähelepanek, mitte allikatega kinnitatud fakt.

Üks asi on selge: kui rahvusvahelise suurkapitali maksustamine on keeruline, kasvab kiusatus otsida raha sealt, kus see on lihtsam kätte saada. Seega käibemaks, maamaks ja pangad.

Pangamaksu lõks

Laatsi ettepanek väärib täpsemat vaatlust, sest see on arutelu kõige konkreetsem. Pangamaksu poolt räägib asjaolu, et pangad on viimastel aastatel teeninud suuri kasumeid, ja avalikkuses on tugev tunne, et sektor peaks riigikassasse rohkem panustama. See on poliitiliselt kõnekas ja lihtsasti selgitatav.

Vastu räägib mitu asja. Esiteks kipub pangamaks jõudma kliendini, kas kõrgemate laenuintresside, madalamate hoiuseintresside või kõrgemate teenustasude kujul. Siis kaotaks toidukaupade käibemaksu langetuse võit osaliselt kinnisvaralaenu võtjate ja hoiustajate kaotuse najal. Teiseks on pangad ka Eestis tihedalt seotud majandusega, nii et sektori lisamaksustamine võib mõjutada laenude kättesaadavust. Need on tavapärased vastuargumendid ja pangad tõenäoliselt esitavad need ise. Meie kajastus ei sisalda sektori vastust Laatsi ettepanekule.

See ei tähenda, et pangamaks oleks halb mõte. See tähendab, et tegu on kompromissiga, mis nõuab arvutust, mitte loosungit. Oluline on ka, et pangasektori lisamaksustamine ei ole Eestis uus mõte: nii on sellest varem räägitud ja seda on kasutatud. Täpseid määrasid siinkohal ei nimeta, sest need pole meie allikates.

Mis on lahtine

• Valitsuse seisukoht. Selle kirjutise aluseks olevates uudistes valitsus ei kommenteeri Solovjovi ega Laatsi ettepanekuid. Seni pole teada, kas koalitsioon on valmis käibemaksu uuesti muutma, kui ta alles hiljuti selle tõstis.
• Eelarvemõju. Ükski ettepanek ei sisalda avalikult tõestatud arvutust: kui palju toidu käibemaksu langetus maksaks ja kui palju pangamaks tooks.
• Valimisaasta. Riigikogu valimised toimuvad märtsis 2027. Maksulubadused muutuvad lähikuudel järjest tavalisemaks, ja kõige olulisem küsimus on, kas neile lisatakse kate või jäävad need lubadusteks.
• Kohalik tasand. Kohtla-Järve juhtum näitab, et kui riik ja omavalitsus ei lahenda omavalitsuste rahastamise põhimõtteid, jätkub maamaksu tõstmine kohtades, kus teisi allikaid pole.
• Brüsseli plaan. Komisjoni täpsed ettepanekud ja USA reaktsioon selguvad alles hiljem.

Mida jälgida

Kolm asja. Esiteks, kas Laatsi ettepanek jõuab Riigikogus seaduseelnõuks või jääb avalduseks. Teiseks, kas valitsus esitab oma arvutused, mitte ei piirdu kommentaaridega. Kolmandaks, kas toiduhinna debatt liigub poliitilisest retoorikast tegeliku valikuni: millist maksu tõstame, et teist langetada.

Oktoobri uudiste põhiline õppetund on, et Eesti maksuvaidlus pole enam küsimus „kas maksud on liiga kõrged“, vaid „kes peab olema see, kes kannab“. Kuni sellele küsimusele ei vastata, jäävad toidu käibemaksu langetamine ja teised leevendused heaks soovinimekirjaks. Ainus, mida ettevõtjatele tänaseks tegelikult tasuta on antud, on vähem käsitsi sisestamist.