Kliimamuutus ähvardab hävitada sajad liustike pisiliigid

Rahvusvaheline teadlasrühm hoiatab, et globaalse soojenemise tõttu kaovad lähikümnenditel liustikelt sajad seal elavad mikroskoopilistele loomaliikidele. Teadlaste mudelid näitavad, et sajandi lõpuks kahaneb maailma jäämass 41 protsenti, mis hävitab paljude ainulaadsete liikide elupaiga täielikult. Suurem osa nendest liikidest pole teaduslikes kirjeldustes veel isegi katalogiseeritud.

Liustikke on pikalt peetud elututeks jäämassideks, kuid tegelikkuses kihavad need mikroskoopilist elu. Rahvusvaheline teadlasrühm eesotsas Andrea Simonciniga Milano Ülikoolist avaldas uuringu, milles hoiatatakse: globaalse soojenemise tõttu sulab lähikümnenditel maamunalt suur osa sellest suuresti avastamata elurikkusest.

Liustiku peidetud elurikkus

Teadlased kaardistasid oma ülevaateuuringus 152 liustikel elavat loomaliiki, kes esindavad 14 loomaklassi seitsmest hõimkonnast. Neist koguni 73 taksonit on leitud seni ainult ja ainult liustikelt. Kõige arvukamalt on esindatud keriloomad, hooghännalised ning karuloomad, kes on kohastunud äärmuslike temperatuuridega elukeskkonnaga.

Jääl elavad loomad on jaganud oma hiiglassliku elupaiga erinevateks mikrokosmosteks. Keriloomad eelistavad pesitseda nn krüokoniidiaukudes, väikestes sulamislohkudes, mis tekivad tumedast tolmust ja bakteritest. Jää pinnal laiuvas kivipuruse kihis toimetavad seevastu ümarussid ja ämblikud. Näiteks Euroopa Alpides elavad liustikukirbud ja Põhja-Ameerika jääväljadel jää-ussid, kes taluvad kergesti korduvaid külmumise ja sulamise tsükleid.

Jäämass kahaneb kiiresti

Planeedi liustikud on alates sajandivahetusest kaotanud ligikaudu viis protsenti oma kogumassist. Teadlaste kliimamudeli prognoosid on murettekitavad: sajandi lõpuks väheneb globaalne jäämass 41 protsenti. Isegi mõõduka temperatuuritõusu stsenaariumi korral kaotavad vähemalt viis liiki sajandi lõpuks oma elupaiga viimse ruutmeetrini ning ligi 20 liiki jäävad ilma enam kui 90 protsendist oma praegusest levialast.

Eriti valusalt mõjutab ökokriis Euroopa Alpide liustikke, kus elurikkus on küll suhteliselt hästi dokumenteeritud, kuid jäämass kahaneb kiiresti. Paljud seal elavad hooghännalised on mikroendeemid, nad elavad vaid ühel või kahel väikesel mäenõlval ega suuda kliimamuutuste eest uutele aladele põgeneda.

Teaduses haigutavad suured lüngad

Pilt võib looduses olla mudelitest veelgi hullem, sest zooloogide teadmistes on massiivsed lüngad. Praeguseks on teadlased suutnud liustike faunat kaardistada vähem kui 0,1 protsendil planeedi kõigist liustikest. Suurem osa kogutud andmetest pärineb Skandinaaviast ja Kesk-Euroopast, samas kui Aasia ning Lõuna-Ameerika kõrgmäestike liustikud on bioloogidele sisuliselt valged laigud. Teadlased nimetavad seda andmepuudust Wallace'i puudujäägiks.

Teine suur probleem on kirjeldamata liikide suur arv, nn Linnei puudujääk. Kuna jääl on tillukesi loomi raske leida ning logistika on äärmuslikult keeruline, kaob tõenäoliselt hulk liike maamunalt ammu enne, kui teadlased jõuavad neile ladinakeelse nime anda.

Radikaalsed lahendused laual

Peale kliimasoojenemise koormavad liustike ökosüsteeme ka muud inimtekkelised mõjud: õhuvoolud kannavad puhastele jäämassiividele tahma, mikroplasti ja tööstusmetalle. Üle poole maailma jäämassidest asub praegu väljaspool igasuguseid looduskaitsealasid, mistõttu ohustavad õrna faunat ka kaevandused ja suusakuurordid.

Kaotuse leevendamiseks arutavad teadlased radikaalseid lahendusi. Üks neist on ohustatud liikide abistatud ränne, loomade füüsiline kolimine jäämassiividele, mis kliimamudelite järgi püsivad jahedana ka kauges tulevikus. Viimase abinõuna kaaluvad teadlased ohustatud taksonite geneetilise materjali säilitamist geenipankades. Uuring ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.