Klassikaline filoloog Ivo Volt: antiikaja kangelaste süü ja trauma on ka Eestis aktuaalsed

Klassikaline filoloog Ivo Volt analüüsib Homerose "Odüsseia" püsivat tähendust, Christopher Nolani uusimat ekraniseeringut ning Eesti tõlketraditsiooni keerulist ajalugu. Ta rõhutab, et antiikaja tekstide inimlikud teemad, sealhulgas posttraumaatiline stress, ei ole kaotanud oma aktuaalsust ka tänapäeva lugeja jaoks.

Klassikaline filoloog Ivo Volt on seisukohal, et antiikaja eeposed nagu Homerose "Odüsseia" ja "Ilias" ei ole pelgalt muuseumieksponaadid, vaid käsitlevad endiselt universaalseid inimlikke teemasid. Voldi sõnul on ekslik arvata, et mõisted nagu süütunne, kahetsus või posttraumaatiline stress on vaid modernse psühholoogia leiutised, mida antiikajal ei tuntud. Ta viitab Platoni teostele, kus on märgata sügavat inimlikku heitlust ja moraalset valikut.

Antiikaja kangelaste inimlikkus

"Odüsseia" keskmes on nostos ehk kojupöördumise valu, mis on andnud aluse tänapäevasele mõistele nostalgia. Voldi hinnangul toimivad "Ilias" ja "Odüsseia" teineteist täiendavalt: esimene kujutab Trooja sõja veriseid sündmusi, teine aga teekonda koju, pakkudes vastandust vägivallale. Sõda on neis lugudes fooniks, millel avanevad keerukad inimsuhted, austuse riivamine ja kättemaksuiha.

Eeposte tõlgendamine on läbi aegade olnud väljakutse. Hiljuti linastunud Christopher Nolani filmiversioon "Odüsseiast" on tekitanud klassikaliste filoloogide seas vastakaid arvamusi. Mõned kriitikud on heitnud ette kristliku tundeelu, nagu kahetsus ja süü, omistamist antiikaja tegelastele. Volt ise aga selles kristlikku aspekti ei näe, vaid tõlgendab seda pigem kangelase sisemise võitlusena, mis on omane ka sõjaveteranidele.

Tõlkimise väljakutsed Eestis

Eesti tõlketraditsiooni ajaloos on olnud keerulisi perioode. Volt toob esile 1938. aastal ilmunud Anna Öpiku tõlke, mis oli omas ajas märkimisväärne saavutus, kuid sattus toona tugeva kriitika alla klassikalise filoloogi Ervin Roosi poolt. Hiljem on Eesti tõlkelugu olnud katkendlik, eriti ajavahemikus 1952-1990, mil antiikkeelte õpetamine ülikoolides oli peatatud.

Volt rõhutab, et teose kvaliteet sõltub suuresti tõlkija valikutest. Ta toob negatiivse näitena 2004. ja 2006. aasta kordustrükid August Annisti 1961. ja 1963. aasta tõlgetest, kus on sisse lipsanud piinlikke vigu, näiteks on "Odüsseia" esimeses laulus Odüsseuse laev muutunud "lendavaks taldrikuks". Teisalt on ingliskeelses maailmas tähelepanu pälvinud Emily Wilsoni 2017. aasta tõlge, mis on esimene naise tehtud ingliskeelne versioon ja mille puhul on esile tõstetud julgeid sõnavaliku muudatusi, nagu termini "polytropos" tõlkimine kui "complicated".

Tuleviku väljavaated

Vaatamata mineviku katkestustele on Volt optimistlik. Ta usub, et Eestis on kasvamas uus põlvkond tõlkijaid, kes suudavad antiikkirjanduse olemust edasi anda. Samuti peab ta oluliseks Kreeka tragöödiate, näiteks Sophoklese "Antigone" jätkuvat aktuaalsust, mis sunnib lugejat pidevalt mõtestama õigluse ja seaduse vahelist vastuolu. Filoloogi sõnul on antiiktekstide lugemine originaalkeeles privilegeeritud, kuid tänapäeval on see oskus kättesaadav kõigile huvilistele, kes soovivad vaeva näha.