Kirjanik Väike Myy: jaanilõkked on erinevad, ent maa jalge all on üks

Kirjanik ja nõid Väike Myy kirjutab võidupühast isikliku pilguga, seostades püha ennekõike oma vanaisaga ja lapsepõlve jaanilõketega. Ta meenutab, kuidas perekonna lõkkekoht kujunes aastatega välja põllul asunud rändrahnu ümber, mis kuumusest lõhenes ja laienes omaette pühaks paigaks.

Võidupüha ja jaaniöö tähendavad igale eestlasele midagi erinevat, kellele grillimist ja massiüritusi, kellele vaikset koosviibimist lähedastega. Kuid kirjanik ja nõid Väike Myy leiab, et igaühe südamesopis peidab end sügavam side selle ajaga, millest palju ei räägita.

Väike Myy jaoks on võidupüha lahutamatult seotud vanaisa mälestusega. Varajasest lapsepõlvest ta jaanitulesid ei mäleta, küll tehti küla ühine lõke mõisa varemete juures, kuid sealt tema pere osa ei võtnud.

Lõkkekoht, mis aastatega kasvas

Oma jaanilõke tuli hiljem, kui pere ostis maja ja kolis metsa serva elama. Põllu keskel lamas suur lame rändrahn, just sinna hakati lõket tegema. Aastate jooksul lõi kuumus kivi kaheks ja hakati tuli põletama kahe kivitüki vahele. Lõkkekoht koorus tasapisi laiemaks: graniit andis kiht kihi haaval järele, muutudes aina õhemaks, kuni lõpuks oli seal lai ja uhke tulekolle, millel oli oma ajalugu ja hing.

See pilt, lõke, mis on aastate jooksul ise endale koha kulutanud, on Väike Myy jaoks võidupüha tuumik. Lõkked võivad olla erinevad, inimesed võivad neid teha eri paigus ja eri viisil, kuid maa jalge all on üks.