Kirjanik Lilli Luuk 50: «Meie vanaemad vaikisid, sest oli häbi olla ohver»

Kirjanik Lilli Luuk räägib oma romaanist «Ööema», mis annab hääle naistele, meie vanaemade põlvkonnale, kelle lood on ajalooraamatutest suuresti puudunud. Luuk rõhutab, et sõja ajal kandsid naised igapäevaelu koormat, samal ajal kui mehed olid rindel või surnud.

Kirjanik Lilli Luuk tähistab sel aastal viiekümnenda sünnipäeva ning tema romaan «Ööema» toob lugejateni lood, mida ajalooraamatud on harva jutustanud, naiste kogemused sõjaajal ja selle järel.

Luuge sõnul on valdav osa ajaloolistest sündmustest kirja pandud meeste vaatenurgast, naiste hääl aga on jäänud sageli varju. «On öeldud, et sõja ajal on naistel kaks ülesannet, oodata ja leinata. Aga selle ootamise ja leinamise kõrval tuli elu iga päev edasi viia,» selgitab autor. Loomad vajasid toitmist, hein tegemist ja põld kündmist, seda kõike tegid naised, kelle mehed olid sõjas või langenud.

Romaan puudutab ka vaikimise kultuuri, mis iseloomustas meie vanaemade põlvkonda. Ohvriks olemine tõi kaasa häbi, mitte kaastunnet, ja just see sundis naisi oma kogemusi varjama. Luuk leiab, et nende lugude ülestähendamine on oluline samm mineviku mõistmiseks ning unustatud häälte kuuldavaks tegemiseks.

Kirjanik usub, et naiskogemuse uurimine ja jutustamine rikastab meie arusaamist ajaloost tervikuna, sest iga suure sündmuse taga on inimesed, kes jäid koju ja hoolitsesid selle eest, et elu ei jääks seisma.