Ketikoertele lõpp, varjupaikadele litsents: miks uus loomakaitseseadus lõhestas just neid, kes loomi päriselt aitavad

Riigikogu võttis 21. oktoobril 55 poolthäälega vastu loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muudatused, mis keelavad zoofiilia ning koerte püsiva ketis pidamise ja kehtestavad varjupaikadele tegevusloakohustuse. Kui keelud on laiemalt toetust leidnud, siis varjupaikade reeglid, eriti ruumipõhine piirang kasside arvule, on pannud loomakaitsjad kartma MTÜ-de lõppu ja kasside hukkamist. Vaidluse tuum on see, kas range litsentsisüsteem sobib kokku vabatahtlikel põhineva tegelikkusega, kus hoiukodudest on juba nüüd puudu.

Eesti loomakaitseseaduse uuendus näib esmapilgul lihtne võit: ketis hoitavad koerad ja loomade seksuaalne väärkohtlemine jäävad seadusest väljapoole. Kui vaadata aga oktoobri uudiseid kõrvuti, joonistub välja teine lugu. Seadus lahendab ühe probleemi selgelt, teise puhul aga kardavad just need inimesed, kes loomi igapäevaselt päästavad, et reeglid teevad nende töö võimatuks.

Mis juhtus kahe nädalaga

Riigikogu maaelukomisjon lõpetas oktoobri keskel eelnõu arutelud ja jättis rahuldamata paljud loomakaitseorganisatsioonide ettepanekud. Uudistes tsiteeriti ühe loomakaitsja küsimust: „Kas ma tõesti pean oma elutöö lõpetama?“ Organisatsioonid on öelnud, et uued nõuded võivad paljudele MTÜ-dele tähendada tegevuse lõppu. Vastumeetmena on nad alustanud rahvahääletuse algatamist.

Teise lugemise läbis eelnõu Riigikogus 14. oktoobril. Juba siis tekkis parlamendis erimeelsusi, eriti varjupaikadele kehtestatavate uute regulatsioonide üle. Lõpphääletus toimus 21. oktoobril ja eelnõu sai 55 poolthäält.

Kokkuvõttes tehakse loomakaitseseaduses ja veterinaarseaduses neli peamist muudatust:

• keelustatakse zoofiilia;
• koerte püsiv ketis pidamine keelatakse järk-järgult;
• varjupaigad peavad hakkama tegutsema tegevusloa alusel;
• reguleeritakse varjupaikade litsentseerimist ja andmevahetust.

Kaks eri loogikaga osa ühes seaduses

Seadus koosneb tegelikult kahest osast, mis toimivad erinevalt.

Keelud, nagu zoofiilia ja koerte püsiv ketis pidamine, on selged ja nende eesmärki on lihtne selgitada. Siin vaidlus suuresti puudub. Loomakaitsjate kriitika keskmes pole need paragrahvid, vaid varjupaikade osa.

Tegevusloakohustus on teist laadi. See ei keela ühtki tegevust, vaid seab tingimused, mille täitjad võivad edasi töötada. Selline süsteem sobib hästi seal, kus tegutsevad püsivate ruumide ja palgaliste töötajatega asutused. Eesti loomakaitse toetub aga suurel määral vabatahtlikele, kes hoiavad loomi kodudes, garaažides ja renditud ruumides.

Ruumipõhine piirang ja hukkamise hirm

Kõige teravama kriitika on pälvinud säte, mis seob kasside lubatud arvu ruumiga. Põhimõte kõlab mõistlikult: ülerahvastatud ruumis loomad kannatavad ja haigused levivad kiiresti. Loomakaitsjate hoiatus on aga, et kui piir on kehtestatud ja uusi kohti ei lisandu, jääb üle kaks varianti: loom tuleb varjupaigast ära anda või ta tuleb hukata. Kolmas võimalus, loom tänavale tagasi, on omaette probleem.

Siin puutub piirang kokku sellega, mida kirjutasime 8. oktoobril. Sügise saabudes on Eestisse ilmunud hulgaliselt hüljatud kassipoegi. Vabatahtlike hoiukodude nappuse tõttu sunnitakse loomakaitsjaid abipalveid tagasi lükkama. Probleemi juured on suvilatesse jäetud loomades ja kontrollimatult paljunevates kassikolooniates.

See seos on oluline, sest seaduse ja tegelikkuse vahel tekib lõtk:

1. Sisendit, st hüljatud ja sündivate kasside hulka, seadus otseselt ei vähenda. Sügisel tuleb kasse juurde sõltumata sellest, mida Riigikogu otsustab.
2. Väljundit ehk adopteerimist ja hoiukodude arvu seadus samuti ei suurenda.
3. Mahutavust ehk varjupaikade ruumi hakatakse aga piirama.

Kui kolmest tegurist reguleeritakse ainult viimast, tekib surve just selles kohas, kus süsteem on juba praegu pingul. See on analüüs, mitte lõplik prognoos. Selle, kuidas piirang praktikas rakendub, selgitab alles tegevuslubade väljastamine. Kartus on aga põhjendatud, sest hoiukodude puudus on tõsiasi, mitte oletus.

Keda see puudutab

Kõige otsesemalt puudutab muudatus kolme rühma.

Koeraomanikud. Püsiv ketis pidamine keelatakse järk-järgult. Maapiirkondades, kus ketikoerad on enim levinud, tähendab see harjumuste ja sageli ka aedade või rajatiste muutmist. Järkjärgulisus annab aega kohaneda, kuid tähtaegade täpsemat sisu tuleb vaadata seaduse lõpptekstist.

Varjupaigad ja MTÜ-d. Tegevusloakohustus tähendab paberitööd, tingimuste täitmist ja kulusid. Suurtele asutustele on see rutiin, väikestele vabatahtlikele ühendustele võib see olla ületamatu. Just seda kardavad organisatsioonid, kes on rääkinud tegevuse lõpetamisest.

Tavalised loomaomanikud ja leidjad. Kes leiab tänavalt kassipoja või viib suvilast tagasi jäetud looma, pöördub kõigepealt varjupaika või loomakaitsja poole. Kui nende võimekus väheneb, jääb vastutus leidjale endale. Hoiukodude puudus on juba praegu selline, et abipalveid lükatakse tagasi.

Positsioonid

Küsimus pole kummalgi poolel selles, et loomade heaolu tuleb kaitsta. Vaidlus käib selle üle, kas süsteem, mis nõuab litsentsi ja mõõdetavat ruumi, päästab loomi või kasvatab nende hulka, kes jäävad kuhugi mahtumata.

Andmevahetus: vaikne, kuid oluline muudatus

Uudistes jäi ketikeelu ja zoofiilia varju ka andmevahetus. Kui varjupaigad tegutsevad tegevusloa alusel ja andmed liiguvad registrite vahel, saab riik esimest korda paremini näha, kui palju loomi varjupaikadesse jõuab ja kui palju neist sealt edasi läheb. Sellest võib kujuneda seaduse kõige pikemaajalisem mõju, sest kassikolooniate ja hüljatud loomade mastaapi on seni raske hinnata. Andmed võivad aga ka tuua nähtavale just selle lõtku, mida loomakaitsjad kardavad: kui arv ületab mahutavuse, on see nüüd ametlikult kirjas.

Mis on lahtine ja mida jälgida

Seaduse vastuvõtmisega on suurim vaidlus poliitiliselt lahendatud, praktiliselt aga alles algamas. Lahtised on mitu asja:

• Rahvahääletuse käik. Loomakaitsjad on öelnud, et alustasid selle algatamist, kuid ei ole selge, kas ja millal see jõuab ametlikku faasi ning kui palju toetajaid on.
• Ruumipõhise piirangu täpne sisu. Kui palju ruumi ühe kassi kohta nõutakse ja kuidas arvestatakse hoiukodusid, ei selgu uudistest. Just see määrab, kas piirang on talutav või hukutav.
• Üleminekuajad. Nii ketikeelu järkjärgulisuse kui ka tegevuslubade kohustuse tähtajad tuleb lugeda lõplikust seadusest.
• Rahastus. Kas riik või omavalitsus toetab varjupaiku ja hoiukodusid, et nad nõuded täita suudaksid, ei ole praegu teada.
• Väljakuulutamine ja jõustumine. Seadus peab läbima ka ülejäänud etapid enne rakendumist.

Kõige olulisem vaatlusnäitaja saab olema aga lihtne: kui paljud väikesed varjupaigad ja MTÜ-d tegevusloa taotlevad ja kui paljud neist loa saavad. Kui vabatahtlikud loobuvad, ei jää nende loomad kuhugi kaduma, vaid satuvad kas suurematesse, juba täis varjupaikadesse või tänavale. Selle põhjal selgub, kas uus seadus kaitseb loomi paremini või ainult korrastab paberil seda, mis väljas toimub.