Keskkonnauuringud Saaremaast läänes määravad meretuulepargi tuleviku

Eesti ja Läti ühisprojekt ELWIND kaardistab Saaremaast läänes asuvat mereala, et hinnata tuulepargi mõju sealsetele elusorganismidele. Uuringutest saadud andmed mõjutavad otseselt tulevaste tuulikute asukohti ja töörežiime.

Enne kui Saaremaast läände kavandatav meretuulepark saab reaalsuseks, peavad arendajad põhjalikult selgeks tegema piirkonna mereelustiku. Eesti ja Läti ühisprojekt ELWIND on asunud kaardistama seda mereala, et hinnata, kuidas kavandatav taristu võib mõjutada kohalikku ökosüsteemi.

Mereökosüsteemi terviklik kaardistamine

Tuuleolude stabiilsus merel muudab selle ala taastuvenergia tootmiseks atraktiivseks, kuid Läänemeri on tundlik keskkond. Seetõttu ei alga tuulepargi arendamine mitte tuulikute paigutusest, vaid põhjalikest keskkonnauuringutest. ELWINDi projektis uuritakse nii merepõhja seisundit, hoovuseid, lainetust kui ka piirkonnas elavaid ja rändavaid liike.

Uuringud hõlmavad laia spektrit: lindudest ja hüljestest kuni kalade ning merepõhja elustikuni. Kogutud andmed määravad ära, kus tohib kaableid vedada ja tuulikuid püstitada. Kui uuringud näitavad mõne konkreetse tsooni puhul liigile ohtlikku mõju, võib see tähendada, et kavandatud lahendused tuleb ümber vaadata või ehitustöid ajastada vastavalt elustiku liikumisele.

Nahkhiirte aktiivsus määrab tuulikute töökorralduse

Lisaks maismaal tuntud liikidele liiguvad ka mõned nahkhiireliigid üle mere. Teadlased jälgivad nende aktiivsust ja liigilist koosseisu, et hinnata kokkupõrkeriski ja kavandada vajadusel leevendusmeetmeid. Esimesed andmed ELWINDi alalt kinnitavad uuringute vajalikkust: piirkonnas tuvastati viis nahkhiireliiki.

Nende loomade liikumine on tugevalt hooajaline, seostudes peamiselt sügis- ja vähemal määral kevadiste rändeperioodidega. Kõrgeim nahkhiirte aktiivsus registreeriti septembris. Rahvusvahelises praktikas kasutatakse suurema riskiga perioodidel leevendusmeetmena nii tuulikute paigutuse kohandamist kui ka vajadusel nende töö piiramist.