Kertu Saks: 35 aastat taasiseseisvumisest ja hirmu puudumisest

Kertu Saks kirjutab 1991. aasta augustipäevadest Tallinnas, ajast, mil Eesti taastas iseseisvuse rahulike ja kindlate otsustega, mitte hirmuga. Ta kõrvutab toonast kogemust tänaste vastupidavusaruteludega ja ütleb, et need lood tuleb noortele ära rääkida, enne kui need kaovad.

Kertu Saks meenutab 1991. aasta augustipäevi Tallinnas Lilleküla paneelmajas, kus ta istus isaga köögis ja kuulas raadiot, samal ajal kui soomuskolonn liikus läbi linna ja Balti sõjaväeringkonna ülem teatas, et riigipöörajad on andnud talle kõrgema võimu Baltimaades.

Küsimus, mida noored täna kõige sagedamini esitavad, on lihtne: kas te ei kartnud? Saksa vastus on eitav. Ta ei mäleta hirmu, mäletab isa vaikset otsust, et kui hommikuks olukord ei selgine, tuleb proovida pääseda Saaremaa tallu ja vaadata sealt edasi.

Ema oli sel ajal Taanis konverentsil "Women in Changing Europe", noorem õde rahvatantsurühmaga Rootsis. Keegi ei teadnud, millal nad tagasi saavad, või kas üldse. Pere polnud nõukogude võimuga sõbralikul jalal: ema haaratud Eesti vabadusliikumisest, isa loonud teatrites ja kontserdisaalides eestimeelset loomingut. Sõjaväeliste riigipöörajate silmis oleks see tähendanud ebasoovitavat elementi.

20. augusti hilisõhtul tegi Eesti Vabariigi ülemnõukogu otsuse iseseisvus taastada. Saksi ajalootudengist abikaasa istus Tartus sõpradega bussi ja sõitis otse Tallinna raadiomaja kaitsma. Teel tehti bussis Molotovi kokteile. Hirmu ka tema mälestustes ei olnud, oli selge sisemine otsus tegutseda kohe, kui vaja.

21. augustil kukkus riigipöördekatse Moskvas läbi.

Täna, Ukraina sõja taustal, on maailmale taas näha, mida tähendab agressiivne allutamise soov. Saks märgib, et Eestis on kasvanud juba mitu põlvkonda lapsi, kelle jaoks vabadus on alati olnud iseenesestmõistetav. Mõned neist võiksid küsida sarnaselt USA turistidega, kellele Eesti ajaloost räägiti ja kes imestasid, miks küüditamise ajal politseid ei kutsutud.

Vastupidavusest räägitakse Eestis praegu palju, varudest, kaitsevõimest, kerksusest. Saks leiab, et varudes ja relvades on see vaid pool vastust. 35 aasta tagune august näitas, et kriisis on sama tähtis teineteise usaldamine ja rahulik, kuid kindel otsus, enda sees ja koos lähedastega. Sellist otsustamist ei õpita õpikust, ja noortega jagamata võib see kaduma minna.